Tivoli

Tivoliiii on Tartus ja kuigi mul on väga väga väga õudsad mälestused osadest atraktsioonidest, otsustasin seekord ikka sõbrannadega liituda. Plaan nägi välja nii, et ise käin max ühel atraktsioonil ja viin lõbutsema hoopiski õepoja…

…olgu siis õeldud, et ma kahtlesin isegi selles ühes atraktsioonis, et kas ikka julgen. Sinna jõudes aga ei antud väga mõtlemisaegagi,kui juba tänu kambavaimule istusin ühe peal. Me polnud õhkugi tõusnud,kui ma juba kahetsesin ja salamisi emmet appi karjuda tahtsin.
tivoli 048

Jahmmm, karjusin mis ma karjusin aga kokkuvõttes oli see ikkagist väga lahe (ja väga jube). Hiljem kui teised tüdrukud olid mujal veel õudsamate peal käinud, siis takkajärgi tõdesid,et pold see üldse niii hirmus.

Otsustasin siis natuke oma hirmu vaos hoida ja ühel atraktsioonil veel käia…sellest pilti küll ei teinud aga etteruttavalt võin õelda, et kuigi ma jällegist karjusin nagu segane, siis hiljem tundsin pigem peapööritust ja tahtsin kiirelt maha saada enne kui ühe mõnusa okseralli teen.
Ei, ma ei oksendanud aga pea käis õrnalt ringi veel õhtul hilja koju jõudes.

Selle tivoliga ongi see jama, et ma ju nii tahaks käia ja lõbutseda ja miks mitte endale natuke adrealiini süstida aga….kurat see süda iga asja peale pahaks läheb. Ja et aru saada,kui tõsine mul selle iiveldusega on, siis võin õelda, et kõige tavalisema kiiguga ma ka õõtsuda ei kannata….kohe käib pea ringi.

AGA nagu ma enne mainisin on mul halvad (loe: KOHUTAVALT HIRMSAD) mälestused ühest teisest atraktsioonist, kus oma hulljulge mõtlemisega mõned aastad tagasi käisin.

Nõrganärvilistel mitte vaadata!

jahmm, see video on vist piisav selgitus mu hirmuks?:D

Sellegipoolest oli niii naljakas ja lahe vaadata teisi, kes käisid ja möllasid ringi (natuke kadestamisväärne ka ikka). Ja üks selle tuuri hirmsamatest atraktsioonidest sai teiste poolt vallutatud isegi kaks korda…
tivoli 050 tivoli 054
tivoli 023 tivoli 052
..ja nüüd tagantjärgi natuke kahetsen, et äkki oleks võinud  ikka seal ka käia ja äkki oleks nii mõnusa kogemuse saanud?! Njahh, äkki oleks püksi ka tulnud…mine sa tea.

Igatahes, kõik kes arvavad, et tivoli on mõttetu…siis andke sellele üks võimalus ja tehke endale üks tore (õudne!!!) päev….ja kui ise ei julge siis ma leian, et lastele meeldiks seal ka kindlasti ja tegevust ka neile jätkus. Minu Karlile (õepojale) meeldis küll väga ja peale mitmet natuke “titekamat” lõbusõitu võttis ka tema julguse kokku ja käis end hirmutamas…ja hiljem muidugi tõdes, et see oli ta lemmik!
tivoli 043

tivoli 058

 

Photoshoot!

Nagu eelmises postituses mainisin, siis maal olles käisime õe ja Hannaga pilte tegemas….kuidas siis teisiti,kui seal lähedal oli suur viljapõld,mis lausa kutsus pildistama. Seekord olin siis ainult teiselpool kaamerat, millest takkajärgi on niii kahju, sest oleks isegi seal põlla pääl paar ilusat pilti endast koos Hannaga tahtnud saada.

Ja veel rohkem kahju on mul sellest, et pilte sain tegelikult vähe, kuna nagu ikka minuga sellistes olukordades juhtub,siis pidi keset pildistamist kaameral aku tühjaks saama. Plaan oli küll järgmine päev uuele katsele minna aga kuidagi väga kiireks läks ja ei jõudnudki.

Aga vähem loba ja rohkem pillte.

maal 032 maal 033 maal 036 maal 049
Minu väike modellike mulle küll ei poseeri aga oma loomulikus olekus ongi ta kõige kõige armsam olend siin maamunal…eriti nina nokkides!

maal 063 maal 064 maal 065
maal 079maal 081maal 083maal 085

Järjest rohkem ma liigun ringi avatud silmadega ja järjest rohkem ma leian end lausumast “Oh praegu võiks kaamera kaasas olla, tahaks pilte teha”. Ma võin vist nüüd kindlalt õelda, et olen leidnud endale uue hobi, milles ma tahan areneda. Hiljaaegu ma veel ei teadnud,mis see iso ja säri ja kõik muu tähendab ja ma ei tea veel niiiiiiiiiiiiii paljutki aga ma liigun edasi, kasvõi tibusammudes ja te ei kujuta ette kui hea tunde see kõik tekitab:)

maal 053
Hanna kleit (varsti vist ikkagist traksiseelik) on minu teise õe õmmeldud ja üks minu lemmikriietustest Hanna garderoobis:)

Puhkus maal

Esmaspäevast neljapäevini puhkasin vanaema ja vanaisa juures. Õigemini vanad ise trippisid Lätis ja meie noorema õega ja Hannaga läksime koduvalvama ja loomi söötma…ja noh ühtlasi puhkama.

Võin kohe ära õelda, et kui kaasas on selline marakratt nagu Hanna siis päris puhkuseks ma seda nimetada tglt ei saagi.

Ja kuigi sinnasõit möödus läbi raskuste ja häda ning kohale jõudes tahtis mu pea plahvatada, siis õnneks tervitas ees meid SUVIIII…lõpuks ometi sai bikiinid selga visata ja natuke end grillida.

Muidugi tuli ka kiiremas korras hoovi peale kõhtu täitma minna.Vanadel on megasuur hoov, mis muidugi on täis kõike head ja paremat,mida suvel tahta võiks. Minu lemmikud on mustad tikrid ja valged sõstrad (muideks pole mujal selliseid sorte saanud).

Ja nagu tüüpiline maaelu ette näeb, et internetetist tunned võõrutusnähte ja kraaniveest võid ka und näha…..aga kui aus olla siis telefoniga ma aeg ajalt (väike õde vaidleks vastu ja ütleks KOGU AEG) käisin ikka netis.

…ja meil oli niii võrrtatu pesunurk, et mis siin ikka nuriseda:D
maal 017 maal 018

Ja nagu ma ennist mainisin, oli Hannaga natuke raske. Esiteks ta ei maganud oma lõunaunesid korralikult, mis omakorda tekitaks talle õhtuks üleväsimuse ja üleväsinud lapsega ei ole üldsegi tore!!!! Ja muidugi lisaks igalpool tuhlamine, trepist salaja üles minemine, asjade pildumine koerale jne jne

Teiseltpoolt mulle tundus, et Hanna ise nii nautis seda elu väljaspool korterit. Kohe hommikul saab tudukate väel terassile päikest nautima minna. Marju saab otse põõsast süüa…seetähendab,et kogu aeg saab süüa,millal hing ihaldab.Hommikust õhtuni paljajalu ringi tormata….ja mis kõige toredam, kuna ilmad olid soojad, sai päev läbi veega pläkerdada!- Hanna heaven:D

Mitu korda päevas käisime metsa vahel ja põllapääl jalutamas…siin korteris hea, et maja ettegi jõuan..Ahjaa ja täpselt meie jalutuskäigutee alguses oli viljapõld. Minu silmad lõid särama ja ma teadsin,et siin peab enne minekut ühe fotoshoodi ka tegema aga sellest juba eraldi postituses.

Päris idüll….

…ja poleks Hannaga magamisraskusi ja poleks oma kodu kuhu oli vaja ka toimetama tulla, siis oleks tahtnud veel mõnsat maaelu nautida. Kahjuks pean ka tunnistama, et meeletu koduigatsus oli, ma ei tea kas vanus on oma töö teinud aga kuidagi paikseks olen jäänud ja järjest rohkem on kahju kodust lahkuda…..kuigi samal ajal mulle nii meeldib trippida ja kodust vaheldust saada. Saa nüüd siis aru endast.

maal 022 maal 027 maal 028 maal 029 maal 012

Sugulaste kokkutulek

Laupäeva veetsime vanaisapoolsete sugulastega.

Ma arvan,et paljud teavad seda tunnet, kui astud sisse ruumi,mis on täis inimesi…täpsemalt sinu sugulasi aga kedagi nagu õieti ei tunnegi. Paar ähmaselt tuttavat nägu on aga ülejäänute kohta hakkad vaikselt sosistama ja targematelt küsima, et kes see veel on ja kuidas ma temaga sugulane olen.

Või teine variant, kuidas kõik tulevad sind teretama ja kallistama…sest nad teavad sind aga sina vahid ikka natuke hirmunud näoga, et kuhu ma sattunud olen. Küsimustele ja ahhetustele, et oi kui suureks sa oled kasvanud ja kas sa mäletad kuidas väiksena seda ja toda tegid, ei oska ammugi oma peakeses vastust leida….hea, et ma mäletan,mis hommikusöögikski sõin.

Kui nüüd eelnev poolnaljaga õeldu vahele jätta, siis on ikka väga tore neid võõraid inimesi kohata,keda saan oma sugulaseks kutsuda. Kui aus olla,siis ma suurema osa päevast veetsin ikka nö oma perega jutustades, sest nagu ei osanud eelnevatel väljatoodud põhjustel kellegiga millestki rääkida:D

Mis seal ikka teha,kui argpüks minus välja lööb. Hanna nii arg ei olnud ja müttas seal omapäi(as usual) ja võttis kõik kiirelt omaks. Pean ära ka mainima, et Hanna lemmik tegevus(peale söömise) oli kivide tuppa tassimine….et siis päris omajagu ajast sain neid kive välja tagasi tassida…kah tegevus ju.

kokkut (51)
Söögi koha pealt mulle nii meeldis selline süsteem, et iga üks tõi siis miskit kaasa ja kõik pandi lauale…ehk natuke selline Rootsi laua sarnane värk. Hiljem grillisime ka väljas ja vokkpannilt ei saagi midagi muud tulla,kui imehead sööki.

Koht oli ka niii ilus…kuskil Saku vallas(?) rehe küün, mis oli ümbritsetud rohelisusega, et pildistades tausta pärast väga põdema ei pidanud.

kokkut (4) kokkut (7) kokkut (41)

…ja ma sain endiselt kinnitust sellele, et meie perest vist polegi väga normaalseid perepilte võimalik saada aga ma ei kurda, sest noh sellised me olemegi:D

kokkut (68) kokkut (24)

Lapse lemmikud kirsid

Meil maja kõrval on kirspuu….või noh õigemini ühe teise korteri aiatagant ripuvad kirsipuu oksad välja ja kurivaim Hanna avastas nüüd selle.

Alguses mögisesin Matuga natuke, et oli vaja see laps sinna viia, nüüd muud ei ole,kui istu kirsipuu all. Matu aga väitis, et Hanna vedas issi ise sinna…eks need punased mammud jäid siis lapsele kaugelt silma.

Igatahes meie väljaskäigud näevad nüüd nii välja, et me istumegi reaalselt poole õuesoleku ajast kirsipuu all, mina üritan Hannale selgeks teha, et kirsikive ei tohi alla neelata ja tema aina madalamatelt okstelt kirsse korjamas. Võtan Hannakese jälle sülle ja vean liivakasti või kuskile mujale eemale….tasub mul ainult korraks pilk lapselt keerata,kui ta on juba kadunud….jahm,sinna samma kirsipuu alla.

Ärge saage valesti aru,ma armastan kirsse….aga kirsipuu alla elama minna mul siiski soovi pole.

Õnneks alumiste okste kirsid on Hanna poolt suuremas osas hävitatud….ka toored, seega loodan et see suur korilase vaimustus tal neid ise korjata vaibub. Või siis järgmiseks istub ta sinna puu alla maha ja röögib niikaua kui mina talle neid kõrgemalt korjan…ja sellest järnevalt võin ennustada, et mõni “tore” vanatädi kutsub mulle politsei, et nende kirsid ära korjan.

…aga kuna ma seal kirsipuu all ikka omajagu aega veetma pidin,siis kasutasin ka seda enda hüvedes ära ja võtsin kaamera kaasa. Kahjuks kirsid ei asetsenud puu küljes üldse mulle sobivalt aga see selleks, õnneks leidsin paar karikakart ka:D

Katsetasin natuke teistmoodi pilditöötlust ka kui tavaliselt niiet aus kriitika on teretulnud:)
DSC_0855-2 DSC_0865
Varsti varsti on puu kindlasti punamarju täis ja siis lähen uuele katsele;).

DSC_0868 DSC_0870

Koorene kana

Mõtlesin,et hakkaks ka vahepeal mõnda retsepti jagama. Idee poolest tahaks pigem selliseid hästi lihtsaid ja koduseid retsepte kirja panna aga kuna mulle meeldib ka toiduga katsetada,siis eks vahepeal tuleb vb mõni keerulisem ka.

Igatahes eile oli mul pea jälle tühi,et mida süüa teha (iga perenaise suurim igapäevane mure?!:D)…ja siis muidugi meenus,et sõbranna pere teeb kogu aeg mingit koorest kana ja no kähku küsisin retsepti ja  katsetasin järgi…

…ja teate, see maitses lihtsalt imeliselt ja kindlasti üks mu uutest lemmikutest söökidest ja veel niiii lihtne ja kodune.

Matu on mul üldse väga pirts sööja ja talle ei lähe igasugused fäänsid pastaroad ja sellised peale, tema tahab liha või kartult ja kastet….ja noh Hanna sööb kõike,mis talle ette anda. Igatahes eilset kana kiitis Matu väga, et see on täpselt tema maitse ja tema ema tegi ka talle seda kunagi….ehk siis vb tõesti paljudes perdes on see igapäevane toit aga mina alles avastasin selle enda jaoks ja vb keegi soovib veel seda enda menüüsse.

*Esiteks prae kana (kanakoivad) pannil koos soola ja pipraga.
*Seejärel pane vähese veega potti hauduma.
*Potti lisasin veel kanapuljongi kuubiku, küüslauku, sibulat,tilli, tsillihelbeid ja paprikapulbrit.
*Kui kana on pehmeks haudunud siis lisa koor

….ja teate mis- ONGI VALMIS!:D

Mina kasutasin 6kanakoiba ja ühte 400ml köögikoort.Muude asjade kogus on mul suva järgi, sest ma üldjuhul selline kokk,kes päris täpselt koguseid ei jälgi, vaid iproviseerin töö käigus:D. Maitsestamine on muidugi ka igaühe enda maitse järgi ikka:)

DSC_0842
See portsjon on muidugi Hannale mõeldud…kuigi tglt ma väga palju rohkem ei söönud, lihtsalt kõht sai kiirelt täis. Ma ei oska toitu väga kaunilt pildile ka püüda, sest üldjuhul kuhjan ma lihtsalt taldriku täis ja pugin kahe suu poolega kiirelt sisse:D

Kui kellegil on häid lihtsaid koduseid toiduretsepte soovitada, siis ootan huviga…kuna nagu ma mainisin mõtted on niii otsas ja tahaks miskit uut katsetada.

Juublil

Laupäeval tähistas Matu ema oma 50aasta juublit. Pidu toimus kohalikus mõisas ja oli ikka selline fääntsi ja muidu tore.

Sellest tulenevalt hakkasin mõtlema, et ei tea kuidas teistel nende suurte pidustustega lood on. Mulle isiklikult üldjuhul sellised suuremad ja uhkemad peod ei meeldi…..või mitte ei meeldi, vaid ma ei eelista neid:D. Tooge mulle väike hea seltskond, head sööki-jooki ja mul on järgmine päev kümme korda rohkem muljetada ja meenutada.

Muidugi ma olin elevil ja ootasin sünnipäeva aga kogu see “viisakas värk” pole lihtsalt my cup of tea.

Sellegipoolest on vahelduseks tore käia natuke teistmoodi peol ja no sünnipäev oli ise ka väga tore…ehk ma ei peaks nii väga pelgama neid suuri tähistamisi.

…samas üles mulle meeldib end lüüa:D, jällegist väga sellist viisakat riietust ma ei fänna aga õnneks olin juba mõnda aega tagasi endale kleidi ostnud , mis minuarust sobis ka sellisele pidulikumale üritusele väga hästi….ja samas sobib ka see niisama “linnakleidiks”, niiet igatepidi hea ost oli see!

Fotograafi ameti sain ka endale ja kuna ma terve sünnipäeva alguse klõpsutasin õnnitlejaid, siis mingi aeg lasin Matul ka endast paar pilti teha (fototõestus et ma ka kohal olin:D)….ja siis jätkasin jällegi teiselpool kaamerat.
laine50 124 laine50 139 laine50 128phhhh ma tean,et sedapidi triip teeb laiemaks ja Matul puudub igasugune pildistami oskus aga sellegipoolest olen piltidega rahul

Ja väike printsess ootamas, et emme temast pildistamise juba lõpetaks ja ta jooksma saaks minna.
laine50 080

Esimesed jaanid peetud

Laupäeval sai esimene jaanipidu maha peetud ja ma ei tea,kas ma hakkan tõesti vanaks jääma aga vanad külajaanid,mis on kogu aeg nii vinged olnud, pole üldse enam nii meeleolukad.

Kuskile suurele jaanipeole pole mind kunagi miski väga tõmmanud, jaanidel meeldib ikka kuskil külakohas tsillida või hoopiski kellegi juures niisama grillida.

Laupäeval kõige pealt alustasimegi õe juures grillimisega ja seekord oli menüüs homemade burksid! Grill on ikka üks imeasi küll…..pane tavaline hakkliha grillile ja see maitseb burksi vahel lihtsalt imeliselt, lisaks veel meelepärast manti ja ongi hea kõhutäis olemas.
jaanid1 027
jaanid1 062 jaanid1 060
Hannale miniburks ja mulle ikka suur….kuigi ma alahindasin oma võimed süüa mitu burksi….sellest ühest kaugemale ei jõudnudki.

Tavaliselt suur nälg Hanna aga ei söönud oma tillukest einetki ära…kõik muu läks paremini suhu.

Hiljem läksime platsi peale ja siis tuli Hannale vist meelde, et ta pole väga söönud, sest kõik,kellel oli midagi söödavat, olid tema parimad sõbrad…..pool pidu möödus Hannal igatahes süües:D

….ja kuigi mina väga millesti seal vaimustuses polnud, siis Hannale meldis väga, sai ringi joosta ja noh veelkord süüa ja süüa.

Hanna pidas tublisti vastu poole 12ni, siis viisin ta ema juurde magama ja ise läksin beebimonitoriga pidusse tagasi (tänapäeva luksus:D). Lõpus läks isegi päris lõbusaks, paljud olid ära läinud edasi kuskile või koju ja me jäime väikse seltskonnaga veel istuma ja siis hakkas selline jaanide meeleolu sisse küll tulema. Kahjuks oli aga niiiiii külm (enamus olid talvejopedega), et läksin ka koju ära.

Mässisin end mõnusalt tekkide sisse ja vajusin unne…ja SIIS otsustas Hanna, et tema seda asja nii ei jäta ja hakkas iga poole tunni tagant mulle peale ronima. Nimelt Hanna õppis ära triki,kuidas reisivoodist välja ronida ja nii ta siis ronis. Ega siis jaanide ajal ei peagi magama….arvas Hanna vähemalt.

DSC_0618 DSC_0632

Eile käisime veel Tabiveres, kus esinesid hellad velled….ilm aga keeras nii ära ja kuna me polnud väga huvitatud põõsa all vihmavarjus istumisest, siis pikale see õhtu ei läinud.

Homme aga on meil oma küla jaanipäev.Seda ma kohe ootan jubedasti, Hanna viin õe juurde hoiule ja panen ka jaanide puhul ühe kräu maha või noh pigem naudin õhtut iga ilmasuguse ringi jooksmiseta 😀 Seekord grillimegi omaette ja naudime seltskonda, kui tuju siis käime ka bändi üle tsekkamas

….ja ühtlasi tuleb homme Matu kojuuuuu, kuu aega mittenägemist on minu jaoks ikka rohkem kui küll, enam kunagi ei taha!!!! Loodan,et Hansu tunneb oma issi ära ja väga kuri ta peale pole, kuigi viimasel ajal pole ta enam issiga telefonis “rääkimisest” huvitatud ja issi pilte näidates kõlab ka ainult pähh päähhh.

Kõigile aga ilusat jaani ja ärge väga kännuämblikuks jooge:D Ja üle lõkke ma ka ei soovita hüpata, sest see ei tõota kunagi head:D

Tädi Kati isiklikult

Ma arvan, et kõikidel vanematel on mingi aeg tunne, et nad on sünnitanud ühe väikse hiinlase….vähemalt minu arvates sarnaneb esialgne laste “rääkimine” just sellele keelele. Hiljem kui hakkavad tulema juba osad selgemad sõnad, siis neid tuvastavad ka ainult vanemad. Kes siis poleks oma lapse juttu teistele tõlkinud?! Kuidas te siis aru ei saanud, et see pläoodjha, tähendas, et laps tahab süüa?:D Või noh minu õepoeg saab tõlketööga siiamaani väga hästi hakkama ja tihtipeale tõlgib ta Hanna juttu mulle ümber.

Hanna üksikuid sõnu oskab õelda juba päris tükk aega…..tita, totu, tuttu, mämm-mämm, auh-auh jne jne, sellised lihtsamad sõnad korduvad meil igapäevaselt. Ahjaa ja EMME- sõna,mida ootasin kõige rohkem. Vahepeal kui muud sõnad jäid tänu sellele emmele tahaplaanile ja muud siin elamises ei kuulnudki…siis hetkeks tekkis küll tahtmine, et tead laps õpi nüüd vahelduseks see issi ütlemine ka ära.

Kõige armsam oli alati,kui Hanna ärkas ja esimese asjana hakkas mind karjuma….küll emmeee, emaaa või vahepeal oli kuulda ka emoaaaa.

…aga enam mitte.

Nüüdseks juba mõnda aega olen mina Tädi Kati!

See tuli kuidagi nii järsku ja suht ootamatult. Ükspäev lihtsalt Hanna hakkas korrutama sõna Kati (või pigem ati aga noh midagi sinnakanti). Alguses nagu ikka naersin lihtsalt,et issand Hanna ütles täpselt nagu Kati….aga samamoodi ma omastarust kuulsin üks päev,kuidas ta ütles “kiiresti tuttu”:D, niiet päris tõsiselt ma seda siiski ei võtnud.

Juba varsti andis Hanna selgelt teada, et on ikkagist minu nime ära õppinud ja edaspidi kutsus mind emme Katiks.

Nojah, las kutsub…peaasi,et ma endiselt emme ka olen.

….ja ei möödunudki kaua,kui emme oli unustatud ja laps korrutas aina tädi Kati ja tädi Kati. Ma küll natuke kurjustavalt teatasin Hannale, et mina sellele nimele ei reageeri aga tänaseks olen oma “uue nimega” leppinud.

Õnneks vahepeal talle ikka meenub, et emme on tunduvalt lihtsam ju õelda ja see mu “ametinimi” siiski ikkagist on…nüüd aga ärgates on vaja, et tädi Kati ta voodist välja võtaks.

Tegelikult ma olen täiesti kursis ka sellega, et mingi aeg lapsed oma vanemaid nime pidi kutsuma hakkavad aga ma arvasin, et seda on oodata alles siis kui Hanna nt mingi kolmene? või healjuhul kahene….aga mitte, et pooleteist aastane mind nii ametlikult kutsuma hakkab.

Hanna kõige paremini haarabki kinni sõnadest,mida ta igapäevaselt kuuleb (loogiline kah onja:D) aga et kui Matu õelapsed või mu oma õepoeg vahepeal külas käivad ja mind tädi Katiks kutsuvad, et see just talle nii meelde jäi.

….samas sõna issi korrutame me päevast päeva (et Matu õhtul patja nutma ei pekas,kuna laps talle issi ei ütle) aga selle sõna kasutamisest pole Hanna siiamaani väga huvitatud, vahepeal harva hetkeks rõõmustab Matut ja siis ignob seda sõna edasi.

Ja kuna Matule pakkus see nii palju nalja, et ma nüüdsest tädi Kati olen, siis ma juba ähvardasin, et selle aja peale,kui tema tagasi koju tuleb on Hannal selge ka onu Matu !:D:D:D

Ma pikemat aega olen üritanud seda filmile saada aga ise teate,mis juhtub,kui filmima hakkan…siis on vaja kõike muud õelda ja teha.
pühad 019 (2)