No tere november

OH EI…ja käes see kuu ongi! Kuu,mis tekitab minus kõige rohkem elevust ja samamoodi kõige rohkem stressi. Ma küll kurtsin oma rasket elu novebrist-detsembrini ka eelmine aasta aga noh mis seal ikka…et kõik ikka aru saaksid,mis toimuma hakkab, siis ma aina kordan end:D

Mida lähemale see kuu jõudma hakkas,seda rohkem paanikatunnet ma endasse kogusin…aga kuidas siis teisiti,kui suurem osa mu pereliikmetest on otsustanud sündida novembris (ja detsembris) + Matu pereliikmete sünnipäevasi mahub ka veel sinna.

Mis ma siis siia väikesesse novembrikuusse kõik ära mahutama pean?

Kuigi sünnipäevade rodu hakkab homsest pihta ja lõppeb täpselt novembri viimase päevaga, siis nagu ikka kõik üritused tuleb pressida nädalavahetustele. Seega olen enam-vähem kõik pidustused peas kokku löönud ja IGA NÄDALAVAHETUSEL on hetkeseisuga vaja kas midagi ise korraldada või kuskile kohale imbuda, mitmel nädalavahetusel ongi mõlemad päevad juba ära broneeritud. Halleluuja noh.

Kuna pidustusi on tõesti palju ja rahakott saab korralikult peksa, siis oma sünnipäeva tähistamise sõpraderingis  pean ära jätma, ma lihtsalt ei leiaks selleks ühtegi vaba aegagi (nuuuks)….ja kuna Matul see aasta juubel,siis panustan seekord rohkem tema sünnipäevale:)

( kui rahast rääkida,kas mu arvuti ei saaks mitte halvemal ajal mulle märku anda, et meievaheline koostöö hakkab lõppema:S)

….aga nagu ma mainisin,siis samamoodi olen elevil (mitte elevil aasta vanemaks saamise puhul, sest vabandust aga äkki aitab vananemisest:D). Terve kuu saab pidevalt igast head ja paremat süüa vähemalt, sest enne jõule on ju vaja magu välja venitada;)

Seega hoidke pöialt, et ma selle kuu jälle edukalt üle elaksin (a mis mul muud üle jääb onju) ja samamoodi suudaksin selget mõistust jätta ka detsembrisse, sest ega see kuugi parem pole…..detsembri üle olen ma muidugi rohkem eufoorias,sest minu väike präänik-väänik saab juba kaheseks ja no sõna jõulud,vist ei vajagi rohkem kirjeldust, kui ootusärevil ma olen.

Advertisements

Hällllowiiiin

Ma olen ütlemata õnnelik,et halloween iga aastaga rohkem ka eestlaste südametesse poeb ja järjest rohkem võib neid vahvaid kõrvitsaid inimeste akendel näha + minu instagram igatahes kubises maskeeritud inimestest. Nii vahva!

Igatahes see aasta korraldasime meie sõbrannadega kohe peo, et seda päeva tähistada….ja kui juba siis juba…ehk täismäng ikka, kostüümid, teemakohased söögid, kaunistused jne. No mis siin salata, et see kostüümi osa oli minu lemmik, sest maskeerida võis ükskõik kelleks, peaasi, et lihtsalt mingisugune kostümka seljas oleks. Kas pole mitte tore mõte!

Mis meil siis menüüs oli?

Peitsin dipi kõrvitsa sisse
Peitsin dipi kõrvitsa sisse

halloween 012

mini muumia pitsad ja kõrvitsapea küpsised
mini muumia pitsad ja kõrvitsapea küpsised
zombi veri
zombi veri
üks hea karastav vihmaussi kokteil
üks hea karastav vihmaussi kokteil

halloween 046

….ja igasugust head ja paremat sööki veel!

Kes meie peol siis kohal olid?
halloween 044

Vasakult: Nicki Minay, siis lihtsalt üks spoooky olend, batgööörl, devilgööörl, Lady Gaga, piraadipliks, muumia oma lapsega, leopard ja nõiaella. Üks segane ja tore seltskond:*

PicMonkey Collage

Kuidas teie halloweeni tähistasite see aasta? 

 

Kui ma väike olin siis…#2

Meenutades lapsepõlve mälestusi,panin tähele kui seinast seina mu mälu töötab. Ma mäletan osasi seiklusi niivõrd hästi,nagu oleks need hiljaaegu juhtunud…kui ma ise olin aga mingi 4aastane. Samas ei mäleta ma palju asju,mis juhtusid näiteks paar aastat tagasi.Igatahes järgmine meenutus ongi lasteaia ajast….

Mul oli lasteaias üks hästi tore rühmakaaslane, kellega ühel suvakal päeval mõtlesime,et täiega lahe oleks kodust ära põgeneda(ärge küsige,miks me arvasime et see nii lahe on). Tegime hullult plaane ja asju lasteaias…..või noh meie suur planeerimine nägi välja rohkem nii,et leppisime kokku,kus põõsas peidame ja et võiks süüa ka kaasa võtta.

Järgmine päev kui lastekas õueaeg oli, siis peitsimegi end lasteaiahoovis olevate puude taha. Ma ei mäleta,mis ma kodust söögipoolist kaasa olin vedanud aga kindlasti ei olnud see midagi maistvat või erilist (või äkki ma ei võtnudki midagi, mhhh kes seda enam mäletab) aga sõbrannal olid taskud igasugust head ja paremat täis,kommi küpsist jne.

Lapsed nagu me olime,pistsime me kõik selle nänni kohe nahka…..ootasime kuni kõik lapsed ja kasvatajad hakkasid tuppa minema ja….

….jooksime ise ka järgi,sest me ei julgenud lasteaia hoovist väljuda.

Järgmine päev kordus sama. Sama maitsvad olid ka sõbranna kaasa tassitud maiustused. Ja nagu arvata oli siis me ära ka endiselt ei põgenenud.

Ja meie plaan “põgeneme kodust ära” kestis päris mitu päeva aga enam mitte sellepärat, et ma oleks reaalselt kuskile põgeneda tahtnud, vaid ma tahtsin ikka neid samu häid sõbranna maiustusi veel ja veel saada.

Jutujätkuks selle sama sõbrannaga läksid meie teed lahku,kui kooli minnes sattusime erinevatesse klassidesse aga minu suuureks suureks üllatuseks kohtusid meie teed jälle ülikoolis,kus ülla-ülla, sattusime samale kursusele:D

Sügis pildipostitus (mina kaamera taga)

Pühapäeval sain võimaluse kaamera tolmust puhtaks teha ja üks mõnus sügisene fotosessioon ette võtta. Kuigi mulle hullult meeldib ka kaamera ees olla,siis seekord oli minu rolliks siiski pildistamine ja sõbrannast ilusate(loodetavasti) piltide saamine.

Pühapäevane ilm ei olnud üldse kiita, sest päikest polnud ja ilm oli märg ja tume….pildistamist ei tahtnud me edasi lükata,seega pidin rohkem vaeva nägema kaamera kruttimisega ja hiljem ka lightroomis. Töötlusest rääkides,ma lõpetasin pildid alles täna ja mul on ametlikult neist kopp ees, sest iga oma vaba aja olen ma nende peale pühendanud.

…ja kuigi piltidega olen ma rahul, siis päris palju ebaõnnestusin ma fokuseerimisega ehk õues oli nii kuradima külm ja mu käed värisesid jubedalt, pluss kasutasin esimest korda uut objektiivi (st õe oma), et natuke harjumist tahaks see veel…

…aga siit tulevad siis minu isiklikud lemmikud.

pphotoshoot 007 pphotoshoot 035 pphotoshoot 038

Unustasin mainida, et modell oli imeline….nagu päris noh. Vahetas õues (jubeda külmaga!!!!) riideid, vedas kaasa vingeid aksessuaare ja oli välja mõelnud lahedad kohad,kus pilte teha….

pphotoshoot 057

… ja ta külmetas pea 3 tundi,kuni me neid pilte tegime:D
pphotoshoot 074 pphotoshoot 083 pphotoshoot 089
See heinamaa jäi tegelikult juhuslikult teepeale ja ma nõudsin seal peatus!

pphotoshoot 116

Keset tühja põldu oli mulle üllatuseks kuidagi väga mõnus pildistada….polnud nagu midagi väga üleliigset ja kui kehv valgus välja jätta siis ma väga nautisin põllu peal püherdamist oma kaameraga.
pphotoshoot 118 pphotoshoot 133 pphotoshoot 153 pphotoshoot 167

Aitäh sõbrannale,kes oli mu nö katsejänes:D

pphotoshoot 218 pphotoshoot 224

aaaahhh, tglt ju tahaks veel ja veel panna,sest lemmikuid mul jagub aga kuna ma päris piltide üleuputust ei sooviks teha,siis hoian end tagasi:D

Kui ma väike olin siis…#1

Kas mitte kõigil pole need kõige naljakamad ja piinlikumad lood, leidnud aset lapsepõlves?! Miks mitte siis neid jagada ka teistega….meelelahutus missugune ju:D.

Seega tekkiski mõte tekitada enda blogisse kohe eraldi rubriik “Kui ma väike olin siis….”! Muidugi sõna väike on üpriski laialdane aga mängime siis nii, et kõik,mis on piisavalt piinlik,et seda tunnistada täiskasvanuna, läheb selle alla, et olid veel noor ja loll:D. Ja kes meist poleks olnud noor ja “loll”…või peaksin hoopis ütlema kaval.

Minu esimeses loos ongi peategelased väike (u5-6aastane)Kati ja tema väikevend….ja kuidas me täiega kavalad olime.
———————————————————————————————————————

Mäletan,kuidas väiksena tihtipeale emme jõi mingit imelikku jooki,mida meile lastele ta kunagi ei pakkunud…ilma, et keegi jõuaks vasakule mõelda siis mainin ära, et tegemist oli kõige tavalisema puljongiga.

See sama puljong muutus aga minu ja väikevenna jaoks kinnisideeks….mismõttes emme joob ja meile ei anna, meie tahame kaaa. Nii me empsile pinda hakkasime käima….ega ta kade polnud, vaid üpriski kindel,et meile see ei maitse. “Ikkka maitseb, emme tahameee puljongit! Puljongit, puljongit,puljongit!!!”

No kaua sa neid kõrva ääres inisevaid lapsi kuulata jaksad. Suure pinnimise peale valmistas emps meile puljongit ja tõreles veel, et olgu see nüüd joodud ka ja tema ei taha näha, et peale paari lonksu meile see ei maitse.

Kujutage ette pilti kuidas kaks pisikest mudilast laua ääres istuvad ja niii elevil sellest “suurte inimeste” joogist. Võtsime kohe suured sõõmud ja…..

….ja kujutate pilti,et see EI MAITSENUDKI meile.

Kohe niii paha oli, et peale paari lisa lonksu (et äkki ikka maitseb),ei suutnud me seda enam endale kurgust alla valada….aga no mis sa nüüd teed, emme saab ju nüüd pahaseks. Kiiremas korras tuli välja mõelda plaan, enne kui ema teisest toast naaseb ja meie krimpsus nägusi ja poolikut puljongikruusi näeb…

….ja ega me rumalad ju olnud, me olime kõige kavalamad lapsed maamunal ja tilgutasime selle puljongi endale püksi. Püksid imesid suurema osast puljongi endasse ja kae nalja, tühjaks need kruusid saidki.

Emps naases kööki ja kiitis, kui tublid lapsed me oleme! Meie vennaga võtsime kiituse laia naeratusega vastu ja jooksime kiiruga oma märgade pükstega välja mängima.

scan0018

Kuna ma suurima heameelega loeksin,mis vahvaid asju saatsid ka teised korda, kui nad väikesed olid, siis loodan, et minuga ühinejaid on veel. Minu järgmine lugu aga juba järgmisel nädalal!

,

Veidrad toitumisharjumused

Ma ennast väga pirtsperseks söögi suhtes ei pea ja uutele maitsetele annan peaaegu alati ikka võimaluse. Muidugi asju,mida ma üldse ei söö või eelistan mitte süüa on üpriski palju aga ma leian, et mu söögilaud on siiski üsna mitmekesine ja otseselt ma nende “mittesöödavate” toitude pärast,millestki ilma ei jää…..va kala noh, selle söömise tuleks ikka kasuks ju…

…aga mõtlesin, et kirjutan siis lähemalt, kui veider ma teatud söökide suhtes olen ja loodan,et minuga ühinejaid on veel;)

  • Noh nagu ma juba ära jõudsin mainida, siis ma ei söö kala….ma ei saa midagi sinna parata, et minu jaoks on see väkk(või iuu, kuidas nüüd õelda:D). Ausalt olen proovinud ja absoluutselt ei maitse mitte mingisugune kala…..va suitsukala. Ehk anna ükskõik,mis muu kalaroog ette,ma ei
    suuda seda suusisse ka panna aga suitsukala võin süüa….eriti suitsetatud lest, see on päris hea!
  • Seeni ka ei söö! Kukeseentele olen mitu korda võimaluse andnud aga peale väikest ampsu jõuan alati ikka järeldusele, et ei, isegi need ei pane mind seeni armastama. Samas marineeritud seeni ma jumaldan, eriti marineeritud kukeseeni!
  • Mulle väga meeldib muna…..ja piima vastu pole ka midagi. Omletti ma aga ei söö! (vaikselt õpin seda sööma aga see võtab veel vist aega)
  • Samamoodi ma ei söö praekartuleid või makarone,kui sinna hulka on muna pandud.
  • Ma ei söö magusaid pannkooke….või noh siinkohal vist on targem õelda, et ma eelistan neid mitte süüa. Siinkohal kujutan ette,kuidas pooled lugejad vangutavad pead, sest pannkook pidavat täiega hea olema…ja mitte et mulle pannarid üldse ei meeldiks,vaid nad ei meeldi mulle nii väga, et ma neid süüa tahaks:D. Soolase täidisega pannkooke ma aga jällegist täiega armastan ja neid võin kahe suupoolega endale sisse ajada.
  • Samuti eelistan ma mitte süüa vanilje-jäätist,kohukest,kohupiima! Iga kell eelistan pruuni või mingit muud maitset.
  • Supp on selline söök,mida ma üldjuhul kunagi kaks päeva süüa ei suuda (jällegist va seljanka:D)
  • Suppide koha pealt ei saa ma aru,kuidas inimesed seda hapukoort iga supi sisse toppida suudavad, minu arust kõlbab hapukoor ainult punase supi sisse (seljanka, boršs)
  • Ma söön putru ainult võiga. Väiksena aga kui emps tegi putru,kus oli sibul ka sees, siis vastupidiselt sõin seda alati moosiga.
  • Noorena oli mul võikudega ka mingi naljakas kiiks. Ma tegin tihtipeale endale võileiva, mille mõttes poolitasin ära, ühele poole panin vorsti ja teisele poole määrisin nussat. Hetkel ma ei saa aru,miks ma seda võileiba siis pooleks ei lõiganud?! Oleks ju kaks täitsa normaalset võikut saanud..aga mine sa tea,mis mu noor ja uljas ajuke too aeg mõtles.

Muidugi on neid asju rohkem,mida ma ei söö aga teistega ei kaasne mingit veidrat harjumust…ja noh kohe kindlasti on meeletult palju sööke maailmas,mida ma pole proovidagi saanud aga ihkaksin väga.

Ma järjest täiendan seda,kui miskit meenub

Hanna tegi kunsti

Ma olen alati nii kade, kui keegi postitab pilte,kuidas nad lapsega miskit vahvat meisterdavad. Mulle hullult meeldib lõikuda,kleepida,liimida jne ja ma nii tahaks seda kõike oma lapsega teha aga siis leian end alati mõtte juurest,mida ma küll  oma aasta kümnekuusega teen.

Ma ei tea,kas mina olen lihtsalt nii vaimuvaene või on neid tegevusi tõesti nii vähe,mida selliste pisematega meisterdada annaks.Või ma alahindad oma pisikese võimeid? Või kardan seda korralagedust?

Igatahes, kuna sügis on käes ja see on kuidagi nii ideaalne aeg millegi kallal nokitsemiseks, siis ilma pikema mõtlemiseta, leidsin et mingi “kunstiteose” me Hannaga kahepeale ära teeme.

….ja noh kui aus olla,siis mul olid tegelikult meeletud süümekad, kuna Hannal lasteaias toimus ka sügisandindest meisterdamine aga mina olen lohakas olnud ja pole seinalt neid väikseid teateid lugenud. Seega polnud mul see päev midagi kaasas ja me polnud sugugi selleks valmistunud.

…ja kõik toimus tõesti ilma igasuguse pikema mõtlemiseta. Üks õhtu korjasime pargis lehti ja järgmine päev tõstsin Hanna laua taha, andsin talle ette need samad lehed, tavalise valge paberi ja hunnik värvilisi pabereid….ja sujuvalt hakkasime siis vaatama,mis nendest teha annab (meisterdamiseks peaks oma sahtleid ka vist uue ja huvitavaga täiendama!!)

Pildid on muidugi väga siuh-säuh tehtud, sest too hetk polnud mul plaanis sellest postitust teha.

kõike 002 kõike 005
Ma ausalt ei tea,miks Hannal see mossis nutmapuhkev nägu peas oli…tegelikult oli ta üpriski elevil, et tohtis ise liimipulka kasutada ja pabereid katki rebida.

Tegelikult ma kõige rohkem kartsingi seda liimipulka, aga peale selle,et Hanna esialgu arvas liimist kui huulepulgas, jäid muud kohad peale paberi õnneks liimimata.
kõike 011

TATARATAAA! Haha, ma tean, et paljud nüüd ootasid lõpptulemusega mingit wau momenti aga selline ta siis tuli….peaaegu,et täitsa Hanna enda tehtud (va emme abi liimimisel) ja mina olin ikka ääretult uhke ja H issile tuli ka väga muhe naeratus,kui ta ühte kunstiteost toanurgast silmas.

Aga andke nüüd kõik tuld ja õelge,mida veel vahvat ette võtta…või lähen pinteresti tuhlama:D….sest tundub,et Hannale sellised ettevõtmised meeldivad ja igapäevase paberi kritseldamise asemel võiks sekka ka miskit natuke loovamat teha.