Sügis pildipostitus (mina kaamera taga)

Pühapäeval sain võimaluse kaamera tolmust puhtaks teha ja üks mõnus sügisene fotosessioon ette võtta. Kuigi mulle hullult meeldib ka kaamera ees olla,siis seekord oli minu rolliks siiski pildistamine ja sõbrannast ilusate(loodetavasti) piltide saamine.

Pühapäevane ilm ei olnud üldse kiita, sest päikest polnud ja ilm oli märg ja tume….pildistamist ei tahtnud me edasi lükata,seega pidin rohkem vaeva nägema kaamera kruttimisega ja hiljem ka lightroomis. Töötlusest rääkides,ma lõpetasin pildid alles täna ja mul on ametlikult neist kopp ees, sest iga oma vaba aja olen ma nende peale pühendanud.

…ja kuigi piltidega olen ma rahul, siis päris palju ebaõnnestusin ma fokuseerimisega ehk õues oli nii kuradima külm ja mu käed värisesid jubedalt, pluss kasutasin esimest korda uut objektiivi (st õe oma), et natuke harjumist tahaks see veel…

…aga siit tulevad siis minu isiklikud lemmikud.

pphotoshoot 007 pphotoshoot 035 pphotoshoot 038

Unustasin mainida, et modell oli imeline….nagu päris noh. Vahetas õues (jubeda külmaga!!!!) riideid, vedas kaasa vingeid aksessuaare ja oli välja mõelnud lahedad kohad,kus pilte teha….

pphotoshoot 057

… ja ta külmetas pea 3 tundi,kuni me neid pilte tegime:D
pphotoshoot 074 pphotoshoot 083 pphotoshoot 089
See heinamaa jäi tegelikult juhuslikult teepeale ja ma nõudsin seal peatus!

pphotoshoot 116

Keset tühja põldu oli mulle üllatuseks kuidagi väga mõnus pildistada….polnud nagu midagi väga üleliigset ja kui kehv valgus välja jätta siis ma väga nautisin põllu peal püherdamist oma kaameraga.
pphotoshoot 118 pphotoshoot 133 pphotoshoot 153 pphotoshoot 167

Aitäh sõbrannale,kes oli mu nö katsejänes:D

pphotoshoot 218 pphotoshoot 224

aaaahhh, tglt ju tahaks veel ja veel panna,sest lemmikuid mul jagub aga kuna ma päris piltide üleuputust ei sooviks teha,siis hoian end tagasi:D

Kui ma väike olin siis…#1

Kas mitte kõigil pole need kõige naljakamad ja piinlikumad lood, leidnud aset lapsepõlves?! Miks mitte siis neid jagada ka teistega….meelelahutus missugune ju:D.

Seega tekkiski mõte tekitada enda blogisse kohe eraldi rubriik “Kui ma väike olin siis….”! Muidugi sõna väike on üpriski laialdane aga mängime siis nii, et kõik,mis on piisavalt piinlik,et seda tunnistada täiskasvanuna, läheb selle alla, et olid veel noor ja loll:D. Ja kes meist poleks olnud noor ja “loll”…või peaksin hoopis ütlema kaval.

Minu esimeses loos ongi peategelased väike (u5-6aastane)Kati ja tema väikevend….ja kuidas me täiega kavalad olime.
———————————————————————————————————————

Mäletan,kuidas väiksena tihtipeale emme jõi mingit imelikku jooki,mida meile lastele ta kunagi ei pakkunud…ilma, et keegi jõuaks vasakule mõelda siis mainin ära, et tegemist oli kõige tavalisema puljongiga.

See sama puljong muutus aga minu ja väikevenna jaoks kinnisideeks….mismõttes emme joob ja meile ei anna, meie tahame kaaa. Nii me empsile pinda hakkasime käima….ega ta kade polnud, vaid üpriski kindel,et meile see ei maitse. “Ikkka maitseb, emme tahameee puljongit! Puljongit, puljongit,puljongit!!!”

No kaua sa neid kõrva ääres inisevaid lapsi kuulata jaksad. Suure pinnimise peale valmistas emps meile puljongit ja tõreles veel, et olgu see nüüd joodud ka ja tema ei taha näha, et peale paari lonksu meile see ei maitse.

Kujutage ette pilti kuidas kaks pisikest mudilast laua ääres istuvad ja niii elevil sellest “suurte inimeste” joogist. Võtsime kohe suured sõõmud ja…..

….ja kujutate pilti,et see EI MAITSENUDKI meile.

Kohe niii paha oli, et peale paari lisa lonksu (et äkki ikka maitseb),ei suutnud me seda enam endale kurgust alla valada….aga no mis sa nüüd teed, emme saab ju nüüd pahaseks. Kiiremas korras tuli välja mõelda plaan, enne kui ema teisest toast naaseb ja meie krimpsus nägusi ja poolikut puljongikruusi näeb…

….ja ega me rumalad ju olnud, me olime kõige kavalamad lapsed maamunal ja tilgutasime selle puljongi endale püksi. Püksid imesid suurema osast puljongi endasse ja kae nalja, tühjaks need kruusid saidki.

Emps naases kööki ja kiitis, kui tublid lapsed me oleme! Meie vennaga võtsime kiituse laia naeratusega vastu ja jooksime kiiruga oma märgade pükstega välja mängima.

scan0018

Kuna ma suurima heameelega loeksin,mis vahvaid asju saatsid ka teised korda, kui nad väikesed olid, siis loodan, et minuga ühinejaid on veel. Minu järgmine lugu aga juba järgmisel nädalal!

,

Veidrad toitumisharjumused

Ma ennast väga pirtsperseks söögi suhtes ei pea ja uutele maitsetele annan peaaegu alati ikka võimaluse. Muidugi asju,mida ma üldse ei söö või eelistan mitte süüa on üpriski palju aga ma leian, et mu söögilaud on siiski üsna mitmekesine ja otseselt ma nende “mittesöödavate” toitude pärast,millestki ilma ei jää…..va kala noh, selle söömise tuleks ikka kasuks ju…

…aga mõtlesin, et kirjutan siis lähemalt, kui veider ma teatud söökide suhtes olen ja loodan,et minuga ühinejaid on veel;)

  • Noh nagu ma juba ära jõudsin mainida, siis ma ei söö kala….ma ei saa midagi sinna parata, et minu jaoks on see väkk(või iuu, kuidas nüüd õelda:D). Ausalt olen proovinud ja absoluutselt ei maitse mitte mingisugune kala…..va suitsukala. Ehk anna ükskõik,mis muu kalaroog ette,ma ei
    suuda seda suusisse ka panna aga suitsukala võin süüa….eriti suitsetatud lest, see on päris hea!
  • Seeni ka ei söö! Kukeseentele olen mitu korda võimaluse andnud aga peale väikest ampsu jõuan alati ikka järeldusele, et ei, isegi need ei pane mind seeni armastama. Samas marineeritud seeni ma jumaldan, eriti marineeritud kukeseeni!
  • Mulle väga meeldib muna…..ja piima vastu pole ka midagi. Omletti ma aga ei söö! (vaikselt õpin seda sööma aga see võtab veel vist aega)
  • Samamoodi ma ei söö praekartuleid või makarone,kui sinna hulka on muna pandud.
  • Ma ei söö magusaid pannkooke….või noh siinkohal vist on targem õelda, et ma eelistan neid mitte süüa. Siinkohal kujutan ette,kuidas pooled lugejad vangutavad pead, sest pannkook pidavat täiega hea olema…ja mitte et mulle pannarid üldse ei meeldiks,vaid nad ei meeldi mulle nii väga, et ma neid süüa tahaks:D. Soolase täidisega pannkooke ma aga jällegist täiega armastan ja neid võin kahe suupoolega endale sisse ajada.
  • Samuti eelistan ma mitte süüa vanilje-jäätist,kohukest,kohupiima! Iga kell eelistan pruuni või mingit muud maitset.
  • Supp on selline söök,mida ma üldjuhul kunagi kaks päeva süüa ei suuda (jällegist va seljanka:D)
  • Suppide koha pealt ei saa ma aru,kuidas inimesed seda hapukoort iga supi sisse toppida suudavad, minu arust kõlbab hapukoor ainult punase supi sisse (seljanka, boršs)
  • Ma söön putru ainult võiga. Väiksena aga kui emps tegi putru,kus oli sibul ka sees, siis vastupidiselt sõin seda alati moosiga.
  • Noorena oli mul võikudega ka mingi naljakas kiiks. Ma tegin tihtipeale endale võileiva, mille mõttes poolitasin ära, ühele poole panin vorsti ja teisele poole määrisin nussat. Hetkel ma ei saa aru,miks ma seda võileiba siis pooleks ei lõiganud?! Oleks ju kaks täitsa normaalset võikut saanud..aga mine sa tea,mis mu noor ja uljas ajuke too aeg mõtles.

Muidugi on neid asju rohkem,mida ma ei söö aga teistega ei kaasne mingit veidrat harjumust…ja noh kohe kindlasti on meeletult palju sööke maailmas,mida ma pole proovidagi saanud aga ihkaksin väga.

Ma järjest täiendan seda,kui miskit meenub

Hanna tegi kunsti

Ma olen alati nii kade, kui keegi postitab pilte,kuidas nad lapsega miskit vahvat meisterdavad. Mulle hullult meeldib lõikuda,kleepida,liimida jne ja ma nii tahaks seda kõike oma lapsega teha aga siis leian end alati mõtte juurest,mida ma küll  oma aasta kümnekuusega teen.

Ma ei tea,kas mina olen lihtsalt nii vaimuvaene või on neid tegevusi tõesti nii vähe,mida selliste pisematega meisterdada annaks.Või ma alahindad oma pisikese võimeid? Või kardan seda korralagedust?

Igatahes, kuna sügis on käes ja see on kuidagi nii ideaalne aeg millegi kallal nokitsemiseks, siis ilma pikema mõtlemiseta, leidsin et mingi “kunstiteose” me Hannaga kahepeale ära teeme.

….ja noh kui aus olla,siis mul olid tegelikult meeletud süümekad, kuna Hannal lasteaias toimus ka sügisandindest meisterdamine aga mina olen lohakas olnud ja pole seinalt neid väikseid teateid lugenud. Seega polnud mul see päev midagi kaasas ja me polnud sugugi selleks valmistunud.

…ja kõik toimus tõesti ilma igasuguse pikema mõtlemiseta. Üks õhtu korjasime pargis lehti ja järgmine päev tõstsin Hanna laua taha, andsin talle ette need samad lehed, tavalise valge paberi ja hunnik värvilisi pabereid….ja sujuvalt hakkasime siis vaatama,mis nendest teha annab (meisterdamiseks peaks oma sahtleid ka vist uue ja huvitavaga täiendama!!)

Pildid on muidugi väga siuh-säuh tehtud, sest too hetk polnud mul plaanis sellest postitust teha.

kõike 002 kõike 005
Ma ausalt ei tea,miks Hannal see mossis nutmapuhkev nägu peas oli…tegelikult oli ta üpriski elevil, et tohtis ise liimipulka kasutada ja pabereid katki rebida.

Tegelikult ma kõige rohkem kartsingi seda liimipulka, aga peale selle,et Hanna esialgu arvas liimist kui huulepulgas, jäid muud kohad peale paberi õnneks liimimata.
kõike 011

TATARATAAA! Haha, ma tean, et paljud nüüd ootasid lõpptulemusega mingit wau momenti aga selline ta siis tuli….peaaegu,et täitsa Hanna enda tehtud (va emme abi liimimisel) ja mina olin ikka ääretult uhke ja H issile tuli ka väga muhe naeratus,kui ta ühte kunstiteost toanurgast silmas.

Aga andke nüüd kõik tuld ja õelge,mida veel vahvat ette võtta…või lähen pinteresti tuhlama:D….sest tundub,et Hannale sellised ettevõtmised meeldivad ja igapäevase paberi kritseldamise asemel võiks sekka ka miskit natuke loovamat teha.

Lutivaba

…ei, mina olen ammu oma lutist lahti saanud, seega juttu tuleb ikka sellest, kuidas Hannake LÕPUKS oma totust(lutist) loobus.

Ja noh tõesõna lõpuks, sest kui aus olla siis ma ei uskunud, et see üldse kunagi juhtub…või enne oleks ma uskunud, et a)ma võidan lotoga b)ma ajan end kiilaks või c)hakkan üleöö Hiina keelt valdama.

Mida aeg edasi, seda suuremaks sõbraks Hanna oma lutiga sai….kui alguses oli lutt kasutusel ainult magamisel ja autosõitude juures siis järjest rohkem hakkas H oma totut nõudma….ja no see nõudmine nägi ette ikka päris suurt kisa.

Seega ma teadsin,et see lutivõõrutus just kerge ei saa olema ja lükkasin seda aina edasi…kuna Matu komandeeringus,siis seda enam olin kindel, et ma ei ole selleks valmis. Ma ikka lootsin selle koormuse ära jagada ju.

Igatahes ühel saatuslikul päeval kadus lutt müstiliselt mu ema juures ära. Uskuge või mitte aga me otsisime KÕIK kohad läbi…jah kaasaarvatud prügikast,deegude puur, kõik majapidamises olevad jalanõud jne jne…

….muidugi suurt paanikat ma ei hakanud tekitama (va paanika,et lapsel jäi lõunauni vahele,kuna ilma totuta tema ei olnud nõus magama), sest teadsin et koju jõudes annan talle lihtsalt ühe teise luti.

Kodus uinus Hanna tavapäraselt kehvemalt aga samas midagi hullu polnud…..lihtsalt paar viisijuppi oli vaja enne magamajäämist veel “laulda”. Päevaaeg oli sama jama, et oli nagu natuke rohkem virin aga jällegist mitte midagi pöörast. Järjest rohkem aga hakkasin tähelepanema, et Hanna ei tunne luti vastu erilist huvi….

….takkajärgi mõeldes on asi selge. Hanna oligi kõik need päevad ilma lutita, mina vana pime ei saanud sellest lihtsalt kohe aru ja et asi mulle kui siilile ikka selge oleks, tegin ühe lihtsa katse ka. Asetasin enne lapse magamaminekut luti talle voodikõrvale, et vajaduselt ta saaks selle sealt kätte…te võite ainult mu suuuuurt rõõmu ette kujutada,kui hommikul oligi lutt täpselt sama kohapeal.

No ma hõiskasin ikka korralikult ja olin Hanna üle ääretult uhke ja mis siin salata, see suur töö, mida ma iga ihukarvaga nii karstin oli tehtud…..ja siiskohal ei saagi ma ennast kiita, vaid Hanna tegi selle töö kõik üksi ära ja vabatahtlikult.

Muidugi see tobe irve mu näolt,mis ütles et ohhh kui lihtsalt see läks, kadus muidugi kiirelt. Mingi aeg tekkis ikka Hannal suur soov enne magamaminekut röökida…ta nagu nuttis taga oma lutti aga samas ta ei tahtnud seda?! Veider laps.

…aga näete kannatasin selle õhtuse orkestri ära ja siin ta mul on, lutivaba laps, hõissssa!

Kogu see story juhtus tegelikult mõnda aega tagasi juba aga kuna ma pole eriti tihe postitaja,sain alles nüüd mahti kirjutada. 
Täna koristasime Hannaga aga mu kummutit ja muidugi nimme pidime me sealt ühe vana beebiluti leidma.Ühest küljest ma tahtsin selle luti haarata, metsapoole joosta ja see sügavale maasisse kaevata….aga teine poolt minust, mis on meeeletult uudisimulik, tahtis näha,mis Hanna sellega teeks. Lihtne arvata kumb pool minust peale jäi…..seega jälgisin hoolega, kuidas Hanna oma vana totu suhtes reageerib.

Hanna meenutas kõigepealt tagasihoidlikult,kuidas see lutt küll maitses, seejärel muigas mulle rõõmsalt. Mina muidugi soovitasin, et äkki Hanna on nii tubli laps ja läheb viskab selle  prügikasti. Sellepeale haaras ta luti, jooksis elutuppa ja viskas pikali, samal ajal lutti enda alla peites, et keegi jumala eest teima totut ei puutuks ja ära võtaks.

Okouuuuuu! 

…ja suurest hirmust haarasin samamoodi luti otse ta pisikeste kätevahelt ja peitsin ära..igaveseks! The End

kõigeee armsam lutipilt Hannast
kõigeee armsam lutipilt Hannast

 

Perfect brekkie

Kes mind teavad, teavad ka, et ma pole üldse väga suur magusasõber….magusat küll söön ja teatud asju kohe lausa armastan aga üldjuhul valiksin iga kell midagi soolast hambaalla…

….seda eriti hommikuti. Niipea aga kui nägin pilti praetud saiadest, tundsin et ma lihtsalt pean neid saama.  Ja nagu ma mingi aeg kirjutasin, et tahaks rohkem söögiteemal siia blogisse tuua vanu klassikuid ja niisama lihtsaid ning maitsvaid roogi…ja noh,midagi sellist ma täpselt mõelnud olengi!

kh 025kh 021

Minu jaoks oli see täielik nostalgia hetk….kohe meenus,kuidas emps meile vanasti neid suure taldrikutäie praadis ja muidugi kadusid need kui soojad saiad (mis nad muidugi olidki:D) ja kuidas need saiakesed oma lihtsuse juures maitsesid  ikka ja jälle niii hästi.

Ma usun, et paljud on neid samuti oma lapsepõlves õginud,nii et paha hakkab aga kes pole sedasorti saia veel mekkinud,siis tehke seda kindlasti.
Nagu retseptis näha on kõik lihtsamast lihtsam ja tegu pole kaugeltki mitte ühe gurmee söögiga aga käsi südamel, see maitseb niiiii hästi ja teate mis…. see oli tõeliselt parim hommikusöök meil üle pika aja!

kh 023

Girls night with sleepover

Laupäeval tähistas mu sõbranna oma 25juublit ja ma pole ammmu midagi nii väga oodanud. Ees ootas meid täielik tüdrukute õhtu, koos imematsvate kokteilide, tüdrukutele kohaselt koos sättimise ja tagatipuks veel ööbimisega pidu….ja see kõik toimus Tartu vanalinnas ühes äärmiselt kaunis korteris.

Kuna korteri üürimisest tuli ikka maksimum võtta, siis läksin sünnipäeva lapsega juba kolmest sinna, et kiirelt toidud ja joogid teiste tulekuks valmis sättida.

Peo alustasid imemaitsvad rabarberi mohhitod…..mida ma tagantjärgi vist tükk aega näha ei taha aga hästi maitsesid tõesti!
ann 25 012

Muidugi pean mainima, et ütlemata tore oli sorakil juuste, meigivabanäo ja dressipükstega peoga alustada…..sest enda valmispanekuks olid meil hoopis toredamad plaanid.
Peale mingit aega jutustamist, söömist,joomist oligi aeg end õhtuks valmis panna ja mis võiks selleks toredam olla,kui seda teha KÕIK KOOS…

….jahmm, mainin ära, et mõte sellest,kui tore on ikka oma tüdrukutega kõik koos meikida, lokke teha ja riideid valida, tundus mu peas hoopis toredam kui tegelikkuses:D. Kuna mu sõbranna oli just meigikoolituse läbinud, siis me enamus tahtsime, et ta meid tuuniks+ me kõik tahtsime endale soengut,mida me siis üksteisele seal kordamööda tegime….ehk kokku võttis see kõik meil LAUSA 3 tundi (aa ütlen ära ka,et meid oli 6 ja ük sõbranna oli juba sinna tulles valmis). Seega päris kaua aega kulus ja millest tagantjärgi oli meil päris kahju, et selle asemel oleks tahtnud rohkem koos lihtsalt maha istuda ja jutustada. Sellegipoolest oli meil tore ja olime väljaminekuks täiesti valmis.

ann 25 041ann 25 030

Kuna ma hiljuti käisin juuksuris,siis teadsin juba ette, et minu uued tumedamad kiharavad vajavad endasse lokke….ja mul oli täiesti õigus! Need sobisid mu juustele valatult.
ann 25 048

Peale sättimist õgisin kiirelt mõned pitsatükid sisse ja lõpuks saimegi rahulikult oma kokteilidega jätkata ja teha edasisi plaane linnapeale minekuks.

ei,oot oot….enne tuleb ikka kiirelt mõned ilupildid teha (ehk pildid “mina niisama seina ääres seismas”)
ann 25 066
…või meie niisama vetsus ühispilti tegemas, sest meil pole fotograafi
ann 25 149

Mu kaunid ja pöörased sõbrannad, kes me oleme niii erinevad aga samas nii sarnased(loogiline lause ju) aga siiski moodustame perfect matchi…

Peale lõbusat aga väga väsitavat õhtut linnapeal, ronisime veel sõbrannaga lõõgastavasse vanni ja peale seda vajusime oma linade vahele…..senikauaks,kui meist maha jäänud sünnipäevalaps ka lõpuks korteri jõudis ja mõtles, et hästi tore oleks meid kõiki ikkagist üles äratada! See ei olnud tal just kõige hiilgavam mõte aga andestame:D

Üks asi,miks ma nii väga seda õhtut ootasin, oligi juba see, et me jäime ööseks ja hommikul vara saime kohe koos muljetama hakkata ja ühiselt linna hommikusöögile minna. Täielikult kvaliteetaeg ikkagist!

Kuidas teistel tüdrukuteõhtutega?….kas mul pole mitte õigus,kui ütlen et iga tüdruk vajab vahelduseks aega oma sõbrannadega….et teha igast asju,mis tüdrukud ikka teevad ja pläkutada nii palju kui sülg suhu toob, ilma kartmata mõnda meestepilku,kes sul suu kinni tahaks teipida,kui räägid jalgade raseerimisest ja huulepulga toonist.

Tegin ketsupit

Tegelikult olen ma ammu tahtnud ühte head vürtsikat tomatimöksi kokku keerata aga kogu aeg see kuidagi edasilükkunud. Mingi aeg oli mul aga kotitäis tomateid ja võtsin asja käsile.

Muidugi kui lõpuks ikka tegemiseks läks siis sellest kotitäiesti tomatitest oli alles ainult pool:D, seega mekkimiseks sain ainult 2 ja pool beebipurgitäit möksi.

….ja kuna mul väga aimu polnud,mis mul veel peale tomatite vaja on siis võtsin appi sõbra google. Retsepte oli palju ja kõik olid üpriski erinevad…eks igaüks lisab aineid vastavalt oma maitsele, seega mingit kindlat retsepti ei hakanud ma ka jälgima ja kasutusele võtsin enda lemmikud maitsed.

kh 011

Tükeldasin tomatid ja paprika ja panin potti podisema. Juurde veel sibul ja küüslauk. Maitseainetest muidugi minu all time favorites paprikapulber ja tsillihelbed + sool, pipar ja sinepipulber. Erinevates retseptides sorades kasutati kas tavalist äädikat või veiniäädikat….et ikka uhkem oleks, panin väikse törtsu mõlemit.

Kuna tavaline ketsup (s-il vist peaks katus ka olema? aga ma pole kunagi oma arvutiga neid osanud panna:D) ei kao meie külmkapist siiski kusagile, otsustasin et teen oma möksi siis sellise suud ahhetama panevalt vürtsise, mida hea väikses koguses teatud söökidele lisada. Mainin ära,et ma lausa armastan vürtsikat toitu ja millegipärast järjest vürtsikamaks mu söögid lähevad…..vahepeal lausa nii vürtsikaks,et ise ka sööki suusisse panna ei taha, rääkimata siis Hannast.

Igatahes kaua kootud kaunike (tegelikult ei kulunud üldse kaua sellele:D) maitseb ülihästi!!!!!

kh 016

Teemaväliselt tahtsin kurta, et ma ei saa aru,mis mul selle blogimisega on….korra paus tekib siis niiii raske tagasi järjepeale saada. Arvuti pildimaterjali täis postituste jaoks aga käsi ei tõuse kirjutama, samas igapäevaselt mõtlen,et tahaks täiega kirjutama tulla. Veider.

Poole kohaga lasteaialaps

Ma ei mäletagi täpselt kuna selline otsus tuli aga mingi aeg hakkasin mõtlema, et isssand emapalka ma ei saa juba tükk aega ja järgmise aastani,kuna Hanna lasteaeda peaks minema,on ka nii palju aega…..et peaks vist ikka tööle minema. Nii ka tuli otsus,et Hannakene läheb see aasta lasteaeda. Võin kohe õelda, et väga õnnelik ma selle otsuse üle ei olnud aga kuidagi sujuvalt ma mõtlesin,et muud varianti ei ole ja nii lihtsalt peavad asjaolud minema.

Mida lähemale aga see suvelõpp tuli, seda rohkem tundsin kripeldust ja segaseid tundeid Hanna lasteaeda paneku suhtes. Ta on mul ju tegelikult niiii pisi (mitte kasvult, paras kraana on tegelikult:D)…ja kui ükskord siis nii muuseas rääkisin Matule oma tunnetest selles valdkonnas, siis tema reaktsioon oli kohe, et ah ei pane kuskile lasteaeda, ta nii väike ikkkagist veel.Rahalises suhtes samuti Matu lohutas mind, et küll hakkama saame. Korraga tundsin kergendust aga samas ka tekkis uuesti nii palju segaseid tundeid ja küsimärke.

Peale natukest uurimistööd ja arvamusi küsides ja kõike muud kalkuleerides, jõudsime otsusele, et meie lapsest saab siis poole kohaga lasteaednik.

Tegelikult mul pole päris täpset aimu,kuidas kõik olema hakkab…kas lapse puhul saab üldse kõike plaanide järgi teha?-vist mitte. Hetkeseisuga mõtlen,et äkki hakkab Hanna lasteaias mängimas käima u 2 korda nädalas ja siis ka lühikesi päevi.

Täna aga oligi preili esimene lasteaia päev!!!! Natuke olin elevil ja natuke nagu oleks tahtnud lapse kaenlasse võtta ja jooksu panna.

Kuna ma vahepeal mainisin siin,et Hanna minu silmis lasteaia jaoks natuke liiga väike, siis mainin kohe ära, et see pole seotud üldse üldse sellega, et laps minust maha ei jääks või mind meeletult igatseks. Üldjuhul meile tuleb selline vahepealne lahusolek isegi kasuks….sest kaua üks laps ainult emmega ikka mängida tahab. Nii ka oli….Hanna jooksis kohe mänguasju uurima ja niisama ringi tuhlama. Ma istusin omaette ja mind nagu poleks olemaski seal….ausalt õeldes oli mul ikka väga igav:D. Hanna on iseloomult aga väga püsimatu ja nii ta tormas seal ühest kohast teise….ronis voodite peal, käis vannitoas kraani lahti keeramas, üritas välja põgeneda jne jne. Ja selline asi nagu lasteaiakord, ei huvitanud teda üldse.

Ma ausalt loodan,et ma kujutan seda ette aga õpetajate pilgud tundusid küll sellised, et apppi kes meile siia rühma toodi.

Samas ega nii väikesed lapsed ei saagi väga hästi aru, et kuhu neid nüüd toodi ja mis nüüd edasi saab. Peale natukest askeldamist käis Hanna mitu korda ukse juures ja vaatas mind sellise näoga, et nojah tore,et tulime aga äkki läheks nüüd koju.

Hannale aga meeldib seltskond ja kuigi me käime niisama ka teiste lastega mängimas, siis usun,et lasteaiast saab ta omale rohkem sotsiaalseid oskusi ja võimaluse mängida eakaaslastega ka siis,kui keegi juhuslikult meil külavahel maja ees väljas ei ole.

Tänane päev jäi meil aga suhteliselt lühikeseks, sest otseses mõttes Hannal oli kõht nii tühi,et tulime koju ära:D…ja muidugi juurde lisada uni.

Võtmesõna muidugi selle kõige juures on harjumine….lapsed harjuvavad uute olukordadega üldjuhul väga kiiresti ja eks aeg näitab,mis saama hakkab.

Homme lähme uuesti koos mängima. Edaspidise suhtes aga ei oska ma mitte midagi kindlat õelda ja lasen enda südamel asjade käigus otsustada kui palju Hanna seal aega veetma hakkab ja kas üldse jätkab oma lasteaiateed.

Ma ei oska väga oma tundeid ja emotsioone hetkel kirja panna ja kõigile kes täna juba uurinud,kuidas esimene päev läks, pidin  vastama, et ma ei teaaaa.

Õpetaja muidugi kiitis Hannat, et esimese päeva kohta läks kõik väga hästi!

Lõpetuseks natuke pilte ka Hanna lasteaia outfitist. Pildid ei tulnud küll suuremad asjad aga mis sa teed kui lapsel oli lastaeade minekuga nii kiire, et jooksis kaamera eest ära:D

lasteaed (2) lasteaed (5) lasteaed (7)

Kas pole mitte armas kott?….mina olen küll igatahes Hanna peale kade ja pean talt seda laenama hakkama.

lasteaed (12)

Lasteaias ma ei julgenud väga klõpsutada, seega tegin koridoris ühe kiiru klõpsu:D

lasteaed (1)

Potitamisest

Nüüdseks on möödas vähemalt kuu või kaks ,kui Hanna on potiga lähemalt tutvust teinud…ehk siis enamuse ajast kodus kannab ta aluspükse.

…et siis kuidas läheb?- Mitte kuidagi on mu vastus:D. Ma tean ka, et suureks paanikaks kindlasti põhjust pole,kuna Hanna nüüd nii megavana(1,8k) ei ole, et oma mähkmeid häbenema peaks aga mure pigem selles, et terve selle aja jooksul on “potisaak” endiselt suur ja ümar null.

Algus tundus paljulubav, sest Hanna istus ilusti poti peal….missest,et miskit ta sinna ei teinud aga vähemalt üritas kõigest väest (või noh nii ma tahaks mõelda,et üritas). Mingi aeg aga hakkas ta nii hirmsalt streikima, et piisas mul ainult pissile minekut mainida,kui ta juba silmi pööritas ja pead raputades ei ei ei karjus. Nojah,mis mul muud siis üle jäi,kui võtsin appi kõikvõimalikud meelitustrikid.

Esimese asjana üritasin talle midagi kätte anda, samal ajal kui ta potil istub. Poti peal lehelugejat temast aga ei saanud.

Teiseks näitasin kõigepealt,kuidas tema tita potti pissib. Väike pärdik Hanna tahtis ikka titat ahvida ja istus ise ka potile….nii sekundiks ja kõik.

Siis ma käisin lapsega koos pissil, et noh  mina kui tema ema ja iidol(:D:D:D) seal poti peal istuda viitsin, äkki siis tema ka. Hanna vahtis mind natuke lolli näoga ja pani jooksu.

Ja kui mingi ime läbi ma ta sinna potile siiski saan, siis ta istub seal ka täitsa niisama….või mängib vetsupaberiga. Ükskord solistasin veega ka tal kõrval, et äkki ajab see pissihäda peale….aga ei.

….ja selliseid “trikke” me siis järjepidavalt kasutasime aga endiselt on potisisu tühi.

Homme plaanin osta ta titale oma pissipoti, ehk titaga koos pissimine on lõbusam ja loodan leida ka mingi potitamise raamatu .

..ja kuigi ma kirjutan seda postitust suhteliselt rahuliku südamega ja üldse mitte paanikas, et miks mu laps veel ei ole mähkmevaba, siis ootan teie ideid ja kogemusi siiski!

DSC_0851-2
mul potitamisest pilti ei ole aga postitust ilma pildita ka teha ei tahaks, seega Hanna niisama muruplatsi peal istumas:D