Pildipost: Hanna sünnipäev(ad)

Hanna sünnipäevapeod olid küll juba üle-eelmine nädalavahetus aga millegipärast ma suutsin  peojuttude postituse kogu aeg edasi lükata….ja noh enam nii väga ei viitsigi kirjutada, seega jagan lihtsalt mõningaid pilte oma pisikeste kätega tehtud kaunistustest,söögist ja muidugi Hannast kinke avamas.

Muideks mul oli hästi tore idee esimest korda üks vahva sünnavideo kokku panna….seda kahjuks aga ikka ei juhtu,sest sagimist oli nii palju ja videomaterjal on üpriski kesine. Ma siiski loodan,et ühel ilusal päeval ma ühe videoga hakkama saan.

Pidu oli jällegi kahes osas, perega ja lastega eraldi. Pildid on enamus laste peost (kui mitte kõik, enam ei mäletagi)

hanna2 032 hanna2 034 hanna2 036 hanna2 040 hanna2 045 hanna2 049 hanna2 054

….kui natuke juttu ka ikka lisada, siis tegemist oli ühe väga väga tegusa nädalavahetusega, kus iga vaba hetk ma vaaritasin köögis süüa, tegin kaunistusi, koristasin tuba..ja kui üks pidu lõppes alustasin kiirelt ettevalmistustega järgmiseks päevaks. Kogu selle tralli lõpetasin siis pühapäeva õhtu valmistades veel Hannale lasteaeda kaasa kookosemaiuseid. Ma tundsin end tõelise superemmena versus meeleheitel koduperenaisena:D

2

Ma mäletan hästi,kui Hanna sündis siis ei saanud ma hästi aru,millest kõik rääkinud on,et see beebiaeg läheb linnutiivul mööda jne…..minu arust aeg pigem venis ja selle kõige nautimiseks oli aega maa ja ilm. Muidugi kui lõpuks jõudis kätte Hanna aastane sünnipäev,siis pidin ikka imestusest ohkama, et issssand kui kiiresti see aasta mööda läks. Rääkides nüüd teisest eluaastast, siis kas ma magasin vahepeal talveund? Mitte,et ma siin Hanna arengu ja kõik maha oleks maganud aga vot see on valguskiirus!

Mu inglilokikestega rosinasilm, väike präänik-väänik on tõesti juba 2aastane!

…eks see lapsekasvatamine paras ameerika mägedel sõit ole ja nagu eelmisest postitusest aimata võib,siis hetkel sõidame mäest aina allapoole, sellegipoolest paneb see pisikene kaheaastane mind iga päev tundma sõnaseletamatuid emotsioone. See,kuidas ta silitab oma tillukeste kätega mu põski,kui ma ütlen,et mul on ai-ai ja kuidas ta mind päevas kümme korda suvalistel hetkedel kallistama ja musitama tuleb…..kuidas ma pean teda enne magamaminekut hoidma nagu beebit ja kussu-kussu tegema ja kui väga ta mind jäljendada üritab….sest ta tahab olla nagu tema emme! Need pisikesed hetked igas päevas,panevad mind tundma nii suurt armastust, et seda ei olegi võimalik kirjeldada…..ja mis kõige toredam,need suured tunded kasvavad iga aastaga. Ma ei tea,kuidas see kõik võimalik on aga seda suudab üks pisike tirts,kelle ma tegin nullist.

12351025_965699996802234_1639990167_n

Kohutav kahene?

Kas selline asi on olemas?

….ja siinkohal ootan ma muidugi kätemerd ja vastuseid, et muidugi mitte!

Tegelikult pole ma kunagi sellest “kohutavast kahesest” kunagi aru saanud….et kas tõesti on lastele sündides sisse kodeeritud, et nii kui nad kaks saavad (hakkavad saama) siis tuleb hakata oma iseloomu näitama…ja noh seda mitte just kõige paremast küljest.

Jah,kui aus olla,pole ma sellesse väga süvenenud ka, et äkki laste puhul on see tõesti üks imelik vanus,kus maailmaavastamist on rohkem, lapsed suudavad rohkem sõnadega oma tahtmist väljendada ja selleks ajaks vb paljud mõistavad,et jonniga on ka täitsa võimalik oma tahtmist saavutada….sest ega need emad on ka kõigest inimesed,kes vahetevahel alla annavad ja peale 2tunnist jonnihoogu lõpuks selle multika siis 13548 korda uuesti käima panevad.

….või noh nagu Hanna puhul viimasel ajal,siis käivad asjad nii, et kõigepealt tuleb demonstreerida oma kõige valjumat jonnihäält, et emme talle mašat ja karu paneks. Nii kui ma maša ja karu multika tööle olen pannud, tuleb näidata, et eelnev jonn oli ainult algus ja seejärel näidata,kuidas ta oskab veel suuremat kisa teha ja samal ajal kätega vehkida ja oma mänguasju loopida, sest ega jumala eest ta tegelikult ei tahtnud mašat ja karu,vaid hoopis lotet. Panen tööle lotte,lootes et hetkeks saan nüüd ka maha istuda ja oma rahulolevat last nautida…

……VÄÄÄÄÄÄÄ, KINNNI, VÄÄÄÄÄÄÄ KINNNI (tõlge, pane see k*radi multikas kinni)

Kogu see jant lõppeb siis sellega, et panen teleka kinni ja laps läheb võtab kapist endale nt pusle ja hakkab mängima. Jahmmm, milleks kogu see eelnev jama siis kallis lapseke?!

Multikad tõin hetkel ainult näiteks, sest enam-vähem kehtis see ka kõige muu kohta…sest mul on aimdus,et Hanna hetkel ise ka aru ei saa,mis ta nüüd täpselt tahab ja mida mitte….jonnida tahab,vat ma ütlen!

Ja magada ka kohe kindlasti ta ei taha….mis omakorda jälle kinnitab mulle,et ega laste puhul ei saa kunagi milleski kindel olla. Hanna,kes siin mingi aeg päris pikalt magas hommikul 10-11ni, on täielikult tagasikäigu peal….ehk kella 10st sain 9(väga tip-top veel), kella 9st sai kell 8 (uni on hirmus aga täitsa ärgatav kellaaeg) ja nii edasi, kuniks pidin end hommikuti kella 6st voodist välja veeretama….ja mina,kui üks suur unemati, koban küll hommikuti käega neid tikke taga, et väevõimuga oma silmi lahti hoida.

Peale hommikuse varajase ärkamise, keeldub Hanna ka magamast lõunaund ja noh ööunest pole mõtet rääkidagi, sest isegi kui ma ta kuidagimoodi magama saan,siis pean arvestama sellega, et üks mudilane on juba varsti minu voodis, oma mitte enam nii pisikeste jalgadega, mind näkku löömas.

Seega kohutav kahene või mis?

Täpsustan üle, et Hanna tegelikult veel ei ole kaks aga kohe kohe on ka see päev tulemas….ja sellega seoses on mul kõige selle kisakoori (jah Hanna annab üksi kokku terve koori) juures vaja korraldada nädalavahetusel 2 sünnipäevapidu….ja kui ma kuu aega tagasi olin ütlemata elevil,et saan oma pisitirtsule pidusi korraldada, siis hetkel ma magaks heameelega selle nädalavahetuse hoopis maha.

Pean ausalt tunnistama,et ainuke päästerõngas on hetkel lasteaed, mis annab mulle neil päevil,kui Hanna seal aega  natuke jõudu koguda ja selle elukese siin kuidagi joonde jälle saada. Hetkel lõpetasin Hanna sünnipäevade menüüga ja nüüd üritan veel natuke dekoratsioonidele mõelda.

Igatahes ma loodan, et see periood lõppeb nüüd kibekiirelt ära ja et ma saaksin siia kirjutama tulla positiivsemal toonil…..kui üldse selleks üks jorupilljonn aega annab.

….ja Hanna kui sa seda postitust kunagi lugema peaksid sattuma, siis tea et emme armastab sind sellegipoolest ülekõige!

Hannast

*Reedel oli Hanna esimene lasteaiapidu. Muidugi pisikesed said ka võimaluse laval särada ja no kuna Hanna nii tihti haige on olnud,olin end ettevalmistanud selleks,et ega väga ta seal laval miskit ei tee….kui siis seisab niisama armsalt keset lava. Minu suureks üllatuseks tegi ta ikkagist suurema osa kaasa ja ma olin oodatust emotsionaalsem. Kes siis oleks osanud arvata, et nähes oma last lava peal puupulki kokku tagumas, toob pisarad silma?

Hiljem oli meil tükk tegemist,et pärastiseks valmispandud muffinitest teda eemale hoida. Peale kontserti jagati siis iga lapsele lõpuks üks muffin ja paluti see oma isale viia. Me olime 1000% kindlad, et kui Hanna oma issini jõuab on muffin tal kurgust alla kugistatud….ja see hetk,kui ta jooksis selle koogikesega oma issi juurde, ise pikka pikka aega seda süüa ihaldades, olin ma sõnatu. Imearmas!

*Käisin eile jalutamas ja tuppa tulles teatas Matu,et tal on selline tunne, et Hanna laulab…..oli ringi käinud ja ühte ja sama fraasi korrutanud. Mina ei osanud sellepeale miskit kosta….äkki lasteaiast külge jäänud miskit?

Järgmine hetk juba kuulen Hannat lalisemas ÄÄÄ-ÄH, ÄÄÄ-ÄH….Ma pidin siis läbi suure elevuse seletama Matule, et aga see on ju see sama mõmmilaul,mida ma Hannale sünnist saati laulnud olen!

*Hanna sõnavara on viimasel ajal nii palju arenenud ja mõned üksikud laused lipsavad ka tema suust välja…..noh enamjaolt külavad need nii: Hanna tahab kommi! Anna kommi! Kus kommi on?

*Varsti varsti kaheseks saav Hanna on kohvimaniakk! Ei kohvi pole ta kunagi mekkida saanud aga millegipärast nõub ta seda päevas 1843 korda, valmistab seda oma titadele, joodab seda mulle sisse(õnneks küll nähtamatut) ja üleüldse ma tunne, et liiga palju oma ajast mõtleb ta kohvile:D

*Millegipärast Hanna tihtipeale tahab koju minna….mul ei ole õrna aimugi,kus ta oma pisikese aruga elab aga nähtavasti mitte minu juures. Kohe tõsimeeli toob oma õueriided ja nutab: kojuuuu,kojuuuu.

*Muidu hammustaja tüüpi Hanna pole aga varbaid meeldib talle hirmsasti näksata, mis mingil imelikul kombel on niii armas.

*Kuna see nö beebikõht ära kaob? Hanna muidu sale pliks aga selline tunne, et ta on korvpalli alla neelnud…

(kus huvitav mu korvpall on?!)

*….et selle postitusega algust saaksin teha, panin Hanna rapuntslit vaatama….ja seda,et meie elamises midagi peale maša ja karu vaadatakse on suur asi!

*Hanna oskab nüüd oma kätega näidata,kui palju ta mind armastab:’)

kõike 025

Sai natuke ülistav postitus,kui tore ja tark mu laps on aga mõtlesin miskit positiivset kiirelt kirja panna enne kui ma oma plaani vabatahtlikult hullumajja sisse kirjutada, teoks teen…sest see sama armas inglilokikestega tüdrukutirts nimega Hanna on loobunud magamisest. Nii lõunaunest kui ka ööunest. Tere tore onja.

Lasteaia jant

Hanna lasteaeda minekust kirjutasin siin.

…ja kuigi ma mitu korda olen siia tahtnud muljetama tulla,et kuidas siis väiksel Hannal lasteaias läheb,pole ma õiget emotsiooni leidnud, et kuidas see kõik nüüd kirja panna.

Igatahes tänaseks on mu emotsioonid rohkem kui laes….ja üldse mitte positiivsed emotsioonid. Ma tunnen ahastust, väsimust, masendust + liitke kõik sarnase mõttega emotsioonid siia hulka ja saategi minu segaste tunnete kompoti.

Hanna on kuuldavasti tubli lasteaialaps….õpetajad ikka kiitsid, et ta kohe sobib lasteaialapseks. Lasteaeda jõudes teeb alati mulle musi ja kalli ning jookseb siis kiirelt rühma mängima. Järgi minnes ei taha kunagi koju tulla,vaid eelistab veel natuke seal mängida. Tuleb mul kodus aint lasteaeda mainida,kui Hanna tormab rõõmustades jope järgi,ise korrutades asteeaa, asteaa (lasteaed)…jah ja sõnavara on ka tal tohutult arenenud (pead ehk panti ei paneks,et tänu lasteaiale aga noh kasuks ikka tulnud). Ehk ilma pikema jututa kõik nagu täiesti oki-doki? Kus sa sellega….

Hanna on haige….jah praegu, üle eelmine nädal, üle üle eelmine nädal, eelmine kuu, üle eelmine kuu jne jne

Eelmise kuu lasteaia arvet vaadates, tuleb välja, et Hanna käis kohal 7päeva näiteks….ja kuna ta mul ju ongi plaanide järgi poolekohaga lasteaednik, siis see päevade arv ei vapustaks mind nii palju aga kui hakkan mõtlema, et suurema osa ülejäänud päevadest oli ta haige,siis mu süda tahab lihtsalt murduda.

Lihtsalt kaua veel see jant kestab? Lapse haigus on kõige kurnavam asi üldse maailmas…..eelkõige lapsele ja samuti ka vanematele. Ja kuigi enamus ajast on Hannal külas kaks “sõpra” nimedega nohu ja köha, siis nende sekka on jõudnud ka näiteks põiepõletik + mitmepäevane megakõrge palavik+ suuremat sorti kõhulahtisus.

Ausalt tekib tunne, et tahaks oma lapse lasteaiast ära võtta aga noh siis koputab reaalsus mulle pähe ja ütleb, et see pole lahendus,kuna ükspäev peab ta sinna niivõi teisiti tagasi minema ja siis hakkab see jant ju kõik otsast peale.

Jumal tänatud, et ma tööl ei käi….kuigi see mõte, et see variant on minu jaoks hetkel ka täiesti välistatud, tekitab omakorda masendust.

…ja nii ma kassin siin koos oma haige lapsega. Tema viril,kuna ega ta ka just kõige õnnelikum oma haiguse üle pole, mina väsinud ja jõuetu.

Ehk kui Hanna tuleb lasteaiast koju,niiet ninast tatt maani ei voola, siis loen selle päeva kordaläinuks!

Hanna tegi kunsti

Ma olen alati nii kade, kui keegi postitab pilte,kuidas nad lapsega miskit vahvat meisterdavad. Mulle hullult meeldib lõikuda,kleepida,liimida jne ja ma nii tahaks seda kõike oma lapsega teha aga siis leian end alati mõtte juurest,mida ma küll  oma aasta kümnekuusega teen.

Ma ei tea,kas mina olen lihtsalt nii vaimuvaene või on neid tegevusi tõesti nii vähe,mida selliste pisematega meisterdada annaks.Või ma alahindad oma pisikese võimeid? Või kardan seda korralagedust?

Igatahes, kuna sügis on käes ja see on kuidagi nii ideaalne aeg millegi kallal nokitsemiseks, siis ilma pikema mõtlemiseta, leidsin et mingi “kunstiteose” me Hannaga kahepeale ära teeme.

….ja noh kui aus olla,siis mul olid tegelikult meeletud süümekad, kuna Hannal lasteaias toimus ka sügisandindest meisterdamine aga mina olen lohakas olnud ja pole seinalt neid väikseid teateid lugenud. Seega polnud mul see päev midagi kaasas ja me polnud sugugi selleks valmistunud.

…ja kõik toimus tõesti ilma igasuguse pikema mõtlemiseta. Üks õhtu korjasime pargis lehti ja järgmine päev tõstsin Hanna laua taha, andsin talle ette need samad lehed, tavalise valge paberi ja hunnik värvilisi pabereid….ja sujuvalt hakkasime siis vaatama,mis nendest teha annab (meisterdamiseks peaks oma sahtleid ka vist uue ja huvitavaga täiendama!!)

Pildid on muidugi väga siuh-säuh tehtud, sest too hetk polnud mul plaanis sellest postitust teha.

kõike 002 kõike 005
Ma ausalt ei tea,miks Hannal see mossis nutmapuhkev nägu peas oli…tegelikult oli ta üpriski elevil, et tohtis ise liimipulka kasutada ja pabereid katki rebida.

Tegelikult ma kõige rohkem kartsingi seda liimipulka, aga peale selle,et Hanna esialgu arvas liimist kui huulepulgas, jäid muud kohad peale paberi õnneks liimimata.
kõike 011

TATARATAAA! Haha, ma tean, et paljud nüüd ootasid lõpptulemusega mingit wau momenti aga selline ta siis tuli….peaaegu,et täitsa Hanna enda tehtud (va emme abi liimimisel) ja mina olin ikka ääretult uhke ja H issile tuli ka väga muhe naeratus,kui ta ühte kunstiteost toanurgast silmas.

Aga andke nüüd kõik tuld ja õelge,mida veel vahvat ette võtta…või lähen pinteresti tuhlama:D….sest tundub,et Hannale sellised ettevõtmised meeldivad ja igapäevase paberi kritseldamise asemel võiks sekka ka miskit natuke loovamat teha.

Lutivaba

…ei, mina olen ammu oma lutist lahti saanud, seega juttu tuleb ikka sellest, kuidas Hannake LÕPUKS oma totust(lutist) loobus.

Ja noh tõesõna lõpuks, sest kui aus olla siis ma ei uskunud, et see üldse kunagi juhtub…või enne oleks ma uskunud, et a)ma võidan lotoga b)ma ajan end kiilaks või c)hakkan üleöö Hiina keelt valdama.

Mida aeg edasi, seda suuremaks sõbraks Hanna oma lutiga sai….kui alguses oli lutt kasutusel ainult magamisel ja autosõitude juures siis järjest rohkem hakkas H oma totut nõudma….ja no see nõudmine nägi ette ikka päris suurt kisa.

Seega ma teadsin,et see lutivõõrutus just kerge ei saa olema ja lükkasin seda aina edasi…kuna Matu komandeeringus,siis seda enam olin kindel, et ma ei ole selleks valmis. Ma ikka lootsin selle koormuse ära jagada ju.

Igatahes ühel saatuslikul päeval kadus lutt müstiliselt mu ema juures ära. Uskuge või mitte aga me otsisime KÕIK kohad läbi…jah kaasaarvatud prügikast,deegude puur, kõik majapidamises olevad jalanõud jne jne…

….muidugi suurt paanikat ma ei hakanud tekitama (va paanika,et lapsel jäi lõunauni vahele,kuna ilma totuta tema ei olnud nõus magama), sest teadsin et koju jõudes annan talle lihtsalt ühe teise luti.

Kodus uinus Hanna tavapäraselt kehvemalt aga samas midagi hullu polnud…..lihtsalt paar viisijuppi oli vaja enne magamajäämist veel “laulda”. Päevaaeg oli sama jama, et oli nagu natuke rohkem virin aga jällegist mitte midagi pöörast. Järjest rohkem aga hakkasin tähelepanema, et Hanna ei tunne luti vastu erilist huvi….

….takkajärgi mõeldes on asi selge. Hanna oligi kõik need päevad ilma lutita, mina vana pime ei saanud sellest lihtsalt kohe aru ja et asi mulle kui siilile ikka selge oleks, tegin ühe lihtsa katse ka. Asetasin enne lapse magamaminekut luti talle voodikõrvale, et vajaduselt ta saaks selle sealt kätte…te võite ainult mu suuuuurt rõõmu ette kujutada,kui hommikul oligi lutt täpselt sama kohapeal.

No ma hõiskasin ikka korralikult ja olin Hanna üle ääretult uhke ja mis siin salata, see suur töö, mida ma iga ihukarvaga nii karstin oli tehtud…..ja siiskohal ei saagi ma ennast kiita, vaid Hanna tegi selle töö kõik üksi ära ja vabatahtlikult.

Muidugi see tobe irve mu näolt,mis ütles et ohhh kui lihtsalt see läks, kadus muidugi kiirelt. Mingi aeg tekkis ikka Hannal suur soov enne magamaminekut röökida…ta nagu nuttis taga oma lutti aga samas ta ei tahtnud seda?! Veider laps.

…aga näete kannatasin selle õhtuse orkestri ära ja siin ta mul on, lutivaba laps, hõissssa!

Kogu see story juhtus tegelikult mõnda aega tagasi juba aga kuna ma pole eriti tihe postitaja,sain alles nüüd mahti kirjutada. 
Täna koristasime Hannaga aga mu kummutit ja muidugi nimme pidime me sealt ühe vana beebiluti leidma.Ühest küljest ma tahtsin selle luti haarata, metsapoole joosta ja see sügavale maasisse kaevata….aga teine poolt minust, mis on meeeletult uudisimulik, tahtis näha,mis Hanna sellega teeks. Lihtne arvata kumb pool minust peale jäi…..seega jälgisin hoolega, kuidas Hanna oma vana totu suhtes reageerib.

Hanna meenutas kõigepealt tagasihoidlikult,kuidas see lutt küll maitses, seejärel muigas mulle rõõmsalt. Mina muidugi soovitasin, et äkki Hanna on nii tubli laps ja läheb viskab selle  prügikasti. Sellepeale haaras ta luti, jooksis elutuppa ja viskas pikali, samal ajal lutti enda alla peites, et keegi jumala eest teima totut ei puutuks ja ära võtaks.

Okouuuuuu! 

…ja suurest hirmust haarasin samamoodi luti otse ta pisikeste kätevahelt ja peitsin ära..igaveseks! The End

kõigeee armsam lutipilt Hannast
kõigeee armsam lutipilt Hannast

 

Poole kohaga lasteaialaps

Ma ei mäletagi täpselt kuna selline otsus tuli aga mingi aeg hakkasin mõtlema, et isssand emapalka ma ei saa juba tükk aega ja järgmise aastani,kuna Hanna lasteaeda peaks minema,on ka nii palju aega…..et peaks vist ikka tööle minema. Nii ka tuli otsus,et Hannakene läheb see aasta lasteaeda. Võin kohe õelda, et väga õnnelik ma selle otsuse üle ei olnud aga kuidagi sujuvalt ma mõtlesin,et muud varianti ei ole ja nii lihtsalt peavad asjaolud minema.

Mida lähemale aga see suvelõpp tuli, seda rohkem tundsin kripeldust ja segaseid tundeid Hanna lasteaeda paneku suhtes. Ta on mul ju tegelikult niiii pisi (mitte kasvult, paras kraana on tegelikult:D)…ja kui ükskord siis nii muuseas rääkisin Matule oma tunnetest selles valdkonnas, siis tema reaktsioon oli kohe, et ah ei pane kuskile lasteaeda, ta nii väike ikkkagist veel.Rahalises suhtes samuti Matu lohutas mind, et küll hakkama saame. Korraga tundsin kergendust aga samas ka tekkis uuesti nii palju segaseid tundeid ja küsimärke.

Peale natukest uurimistööd ja arvamusi küsides ja kõike muud kalkuleerides, jõudsime otsusele, et meie lapsest saab siis poole kohaga lasteaednik.

Tegelikult mul pole päris täpset aimu,kuidas kõik olema hakkab…kas lapse puhul saab üldse kõike plaanide järgi teha?-vist mitte. Hetkeseisuga mõtlen,et äkki hakkab Hanna lasteaias mängimas käima u 2 korda nädalas ja siis ka lühikesi päevi.

Täna aga oligi preili esimene lasteaia päev!!!! Natuke olin elevil ja natuke nagu oleks tahtnud lapse kaenlasse võtta ja jooksu panna.

Kuna ma vahepeal mainisin siin,et Hanna minu silmis lasteaia jaoks natuke liiga väike, siis mainin kohe ära, et see pole seotud üldse üldse sellega, et laps minust maha ei jääks või mind meeletult igatseks. Üldjuhul meile tuleb selline vahepealne lahusolek isegi kasuks….sest kaua üks laps ainult emmega ikka mängida tahab. Nii ka oli….Hanna jooksis kohe mänguasju uurima ja niisama ringi tuhlama. Ma istusin omaette ja mind nagu poleks olemaski seal….ausalt õeldes oli mul ikka väga igav:D. Hanna on iseloomult aga väga püsimatu ja nii ta tormas seal ühest kohast teise….ronis voodite peal, käis vannitoas kraani lahti keeramas, üritas välja põgeneda jne jne. Ja selline asi nagu lasteaiakord, ei huvitanud teda üldse.

Ma ausalt loodan,et ma kujutan seda ette aga õpetajate pilgud tundusid küll sellised, et apppi kes meile siia rühma toodi.

Samas ega nii väikesed lapsed ei saagi väga hästi aru, et kuhu neid nüüd toodi ja mis nüüd edasi saab. Peale natukest askeldamist käis Hanna mitu korda ukse juures ja vaatas mind sellise näoga, et nojah tore,et tulime aga äkki läheks nüüd koju.

Hannale aga meeldib seltskond ja kuigi me käime niisama ka teiste lastega mängimas, siis usun,et lasteaiast saab ta omale rohkem sotsiaalseid oskusi ja võimaluse mängida eakaaslastega ka siis,kui keegi juhuslikult meil külavahel maja ees väljas ei ole.

Tänane päev jäi meil aga suhteliselt lühikeseks, sest otseses mõttes Hannal oli kõht nii tühi,et tulime koju ära:D…ja muidugi juurde lisada uni.

Võtmesõna muidugi selle kõige juures on harjumine….lapsed harjuvavad uute olukordadega üldjuhul väga kiiresti ja eks aeg näitab,mis saama hakkab.

Homme lähme uuesti koos mängima. Edaspidise suhtes aga ei oska ma mitte midagi kindlat õelda ja lasen enda südamel asjade käigus otsustada kui palju Hanna seal aega veetma hakkab ja kas üldse jätkab oma lasteaiateed.

Ma ei oska väga oma tundeid ja emotsioone hetkel kirja panna ja kõigile kes täna juba uurinud,kuidas esimene päev läks, pidin  vastama, et ma ei teaaaa.

Õpetaja muidugi kiitis Hannat, et esimese päeva kohta läks kõik väga hästi!

Lõpetuseks natuke pilte ka Hanna lasteaia outfitist. Pildid ei tulnud küll suuremad asjad aga mis sa teed kui lapsel oli lastaeade minekuga nii kiire, et jooksis kaamera eest ära:D

lasteaed (2) lasteaed (5) lasteaed (7)

Kas pole mitte armas kott?….mina olen küll igatahes Hanna peale kade ja pean talt seda laenama hakkama.

lasteaed (12)

Lasteaias ma ei julgenud väga klõpsutada, seega tegin koridoris ühe kiiru klõpsu:D

lasteaed (1)

Potitamisest

Nüüdseks on möödas vähemalt kuu või kaks ,kui Hanna on potiga lähemalt tutvust teinud…ehk siis enamuse ajast kodus kannab ta aluspükse.

…et siis kuidas läheb?- Mitte kuidagi on mu vastus:D. Ma tean ka, et suureks paanikaks kindlasti põhjust pole,kuna Hanna nüüd nii megavana(1,8k) ei ole, et oma mähkmeid häbenema peaks aga mure pigem selles, et terve selle aja jooksul on “potisaak” endiselt suur ja ümar null.

Algus tundus paljulubav, sest Hanna istus ilusti poti peal….missest,et miskit ta sinna ei teinud aga vähemalt üritas kõigest väest (või noh nii ma tahaks mõelda,et üritas). Mingi aeg aga hakkas ta nii hirmsalt streikima, et piisas mul ainult pissile minekut mainida,kui ta juba silmi pööritas ja pead raputades ei ei ei karjus. Nojah,mis mul muud siis üle jäi,kui võtsin appi kõikvõimalikud meelitustrikid.

Esimese asjana üritasin talle midagi kätte anda, samal ajal kui ta potil istub. Poti peal lehelugejat temast aga ei saanud.

Teiseks näitasin kõigepealt,kuidas tema tita potti pissib. Väike pärdik Hanna tahtis ikka titat ahvida ja istus ise ka potile….nii sekundiks ja kõik.

Siis ma käisin lapsega koos pissil, et noh  mina kui tema ema ja iidol(:D:D:D) seal poti peal istuda viitsin, äkki siis tema ka. Hanna vahtis mind natuke lolli näoga ja pani jooksu.

Ja kui mingi ime läbi ma ta sinna potile siiski saan, siis ta istub seal ka täitsa niisama….või mängib vetsupaberiga. Ükskord solistasin veega ka tal kõrval, et äkki ajab see pissihäda peale….aga ei.

….ja selliseid “trikke” me siis järjepidavalt kasutasime aga endiselt on potisisu tühi.

Homme plaanin osta ta titale oma pissipoti, ehk titaga koos pissimine on lõbusam ja loodan leida ka mingi potitamise raamatu .

..ja kuigi ma kirjutan seda postitust suhteliselt rahuliku südamega ja üldse mitte paanikas, et miks mu laps veel ei ole mähkmevaba, siis ootan teie ideid ja kogemusi siiski!

DSC_0851-2
mul potitamisest pilti ei ole aga postitust ilma pildita ka teha ei tahaks, seega Hanna niisama muruplatsi peal istumas:D

Lapse lemmikud kirsid

Meil maja kõrval on kirspuu….või noh õigemini ühe teise korteri aiatagant ripuvad kirsipuu oksad välja ja kurivaim Hanna avastas nüüd selle.

Alguses mögisesin Matuga natuke, et oli vaja see laps sinna viia, nüüd muud ei ole,kui istu kirsipuu all. Matu aga väitis, et Hanna vedas issi ise sinna…eks need punased mammud jäid siis lapsele kaugelt silma.

Igatahes meie väljaskäigud näevad nüüd nii välja, et me istumegi reaalselt poole õuesoleku ajast kirsipuu all, mina üritan Hannale selgeks teha, et kirsikive ei tohi alla neelata ja tema aina madalamatelt okstelt kirsse korjamas. Võtan Hannakese jälle sülle ja vean liivakasti või kuskile mujale eemale….tasub mul ainult korraks pilk lapselt keerata,kui ta on juba kadunud….jahm,sinna samma kirsipuu alla.

Ärge saage valesti aru,ma armastan kirsse….aga kirsipuu alla elama minna mul siiski soovi pole.

Õnneks alumiste okste kirsid on Hanna poolt suuremas osas hävitatud….ka toored, seega loodan et see suur korilase vaimustus tal neid ise korjata vaibub. Või siis järgmiseks istub ta sinna puu alla maha ja röögib niikaua kui mina talle neid kõrgemalt korjan…ja sellest järnevalt võin ennustada, et mõni “tore” vanatädi kutsub mulle politsei, et nende kirsid ära korjan.

…aga kuna ma seal kirsipuu all ikka omajagu aega veetma pidin,siis kasutasin ka seda enda hüvedes ära ja võtsin kaamera kaasa. Kahjuks kirsid ei asetsenud puu küljes üldse mulle sobivalt aga see selleks, õnneks leidsin paar karikakart ka:D

Katsetasin natuke teistmoodi pilditöötlust ka kui tavaliselt niiet aus kriitika on teretulnud:)
DSC_0855-2 DSC_0865
Varsti varsti on puu kindlasti punamarju täis ja siis lähen uuele katsele;).

DSC_0868 DSC_0870