Pildipost: Hanna sünnipäev(ad)

Hanna sünnipäevapeod olid küll juba üle-eelmine nädalavahetus aga millegipärast ma suutsin  peojuttude postituse kogu aeg edasi lükata….ja noh enam nii väga ei viitsigi kirjutada, seega jagan lihtsalt mõningaid pilte oma pisikeste kätega tehtud kaunistustest,söögist ja muidugi Hannast kinke avamas.

Muideks mul oli hästi tore idee esimest korda üks vahva sünnavideo kokku panna….seda kahjuks aga ikka ei juhtu,sest sagimist oli nii palju ja videomaterjal on üpriski kesine. Ma siiski loodan,et ühel ilusal päeval ma ühe videoga hakkama saan.

Pidu oli jällegi kahes osas, perega ja lastega eraldi. Pildid on enamus laste peost (kui mitte kõik, enam ei mäletagi)

hanna2 032 hanna2 034 hanna2 036 hanna2 040 hanna2 045 hanna2 049 hanna2 054

….kui natuke juttu ka ikka lisada, siis tegemist oli ühe väga väga tegusa nädalavahetusega, kus iga vaba hetk ma vaaritasin köögis süüa, tegin kaunistusi, koristasin tuba..ja kui üks pidu lõppes alustasin kiirelt ettevalmistustega järgmiseks päevaks. Kogu selle tralli lõpetasin siis pühapäeva õhtu valmistades veel Hannale lasteaeda kaasa kookosemaiuseid. Ma tundsin end tõelise superemmena versus meeleheitel koduperenaisena:D

Kingitustest

Ei möödu ühtegi püha/tähtpäeva,mil ma jälle kuskilt ei loeks, et milleks vaja neid kingitusi teha? Kas on mõtet raha raisata? Kas pühade tähendus ongi siis kingitused?

Mina mõtlen jällegist vastupidi…aga miks mitte? Kellele ei meeldiks kingitusi saada? (jah teil kõigil suud suitsevad,kui väidate et teile ei meeldi)…ja miks ei peaks,siis neid toredaid pühasid veel toredamaks tegema mõne vahva kingitusega:)

Ma suudan tegelikult täielikult mõista neid,kes väidavad, et kingitusi ei pea tegema ainult pühade puhul…mis võiks olla veel toredam,kui ühel suvalisel päeval ootab sind kodus mõni ammu ihaldatud asi. Samas kui ma väga väga väga tahan endale näiteks uut lõhna, siis minu jaoks ei ole väga vahet ka,kas ma saan selle kohe täna või leian selle hoopis mõni aeg hiljem kuuse alt.

Ma suudan täielikult mõista neid,kes väidavad, et pühade ajal on kõige tähtsam toredalt aja veetmine, näiteks koos perega. Suurem osa pühadest möödub mul tõesti perega ja mulle alati meeldivad väga meie koosviibimised….isegi venna sarkastilised nalju,ootan ma alati.

….ja kui nüüd näiteks jõulud tuua, siis kirss tordil on ikkagist jõuluvana,kes meile kõigile kingitusi toob. Vahet ei ole kui vana keegi on, kingitusi avad kõik alati õhinaga…..kingitused pole kõige tähtsamad, aga need on osa siiski meie pere traditsioonist.

Ma suudan täielikult mõista neid,kes väidavad et pühade ajal (toome näiteks jälle jõulud), toimub igasugune üleostmine. Paljud tõesti alustavad oma jõulushopinguid juba mitu kuud varem ja aina ostavad ja ostavad….ja lõpuks paljud ei kujuta ettegi,kui palju raha nad on raisanud ja kui palju üleliigset kraami ostnud. Meie peres on näiteks loosipakid,mis on ideaalne võimalus piirata jõulude aeg pankrotistumast. Iga üks saab pisikese paki,mille ostmisel on arvestatud inimese soovidega (soovid panevad igaüks lipikule koos oma nimega kirja). Ja kuigi ma sooviksin jõulude aeg  kingitusi teha kõigile,keda tunnen siis hoian end tagasi (ja odavaid aga väga andekaid kingiideid leiab ka pinterestist). Seega jah, ma ei ütle et see kingituste ostmine paras hoop rahakotile poleks aga mulle tõesti meeldib kingitusi teha ja suhteliselt odava raha eest leidub samuti väga vingeid ja kvaliteetseid asju poodides .

Minu jutust vist on aru saada, et ma olen üks suur kingitegija….täiesti tõsiselt, andke mulle aint üks püha ja mina valmistan ka selleks puhuks kingi:D….ja peale selle,et mulle meeldib kingitusi valida/meisterdada, siis üks lõbus tegevus on ka nende pakkimine.

Ma tõesti ei oska kirjeldada,kui väga ma ootan jõulukinkide shopingut juba….tõotab tulla üks vahva ja loodetavasti stressivaba päev:D

Ehk siis kogu minu jutu point on see, et kingitused ei ole tõesti kõige tähtsamad pühade puhul ja ma mõistan neid,kes arvavad väheke teistmoodi aga ei ole mõtet ülemõelda seda kingitusteteemat sest üks kingitus teeb alati tuju paremaks, vahet pole kas on püha või mitte:)

Seega soovin häid kingiideid, vahvaid kingitusi ja nobedaid näppe siia jõulukuusse:)

jõul2014 172

Kohutav kahene?

Kas selline asi on olemas?

….ja siinkohal ootan ma muidugi kätemerd ja vastuseid, et muidugi mitte!

Tegelikult pole ma kunagi sellest “kohutavast kahesest” kunagi aru saanud….et kas tõesti on lastele sündides sisse kodeeritud, et nii kui nad kaks saavad (hakkavad saama) siis tuleb hakata oma iseloomu näitama…ja noh seda mitte just kõige paremast küljest.

Jah,kui aus olla,pole ma sellesse väga süvenenud ka, et äkki laste puhul on see tõesti üks imelik vanus,kus maailmaavastamist on rohkem, lapsed suudavad rohkem sõnadega oma tahtmist väljendada ja selleks ajaks vb paljud mõistavad,et jonniga on ka täitsa võimalik oma tahtmist saavutada….sest ega need emad on ka kõigest inimesed,kes vahetevahel alla annavad ja peale 2tunnist jonnihoogu lõpuks selle multika siis 13548 korda uuesti käima panevad.

….või noh nagu Hanna puhul viimasel ajal,siis käivad asjad nii, et kõigepealt tuleb demonstreerida oma kõige valjumat jonnihäält, et emme talle mašat ja karu paneks. Nii kui ma maša ja karu multika tööle olen pannud, tuleb näidata, et eelnev jonn oli ainult algus ja seejärel näidata,kuidas ta oskab veel suuremat kisa teha ja samal ajal kätega vehkida ja oma mänguasju loopida, sest ega jumala eest ta tegelikult ei tahtnud mašat ja karu,vaid hoopis lotet. Panen tööle lotte,lootes et hetkeks saan nüüd ka maha istuda ja oma rahulolevat last nautida…

……VÄÄÄÄÄÄÄ, KINNNI, VÄÄÄÄÄÄÄ KINNNI (tõlge, pane see k*radi multikas kinni)

Kogu see jant lõppeb siis sellega, et panen teleka kinni ja laps läheb võtab kapist endale nt pusle ja hakkab mängima. Jahmmm, milleks kogu see eelnev jama siis kallis lapseke?!

Multikad tõin hetkel ainult näiteks, sest enam-vähem kehtis see ka kõige muu kohta…sest mul on aimdus,et Hanna hetkel ise ka aru ei saa,mis ta nüüd täpselt tahab ja mida mitte….jonnida tahab,vat ma ütlen!

Ja magada ka kohe kindlasti ta ei taha….mis omakorda jälle kinnitab mulle,et ega laste puhul ei saa kunagi milleski kindel olla. Hanna,kes siin mingi aeg päris pikalt magas hommikul 10-11ni, on täielikult tagasikäigu peal….ehk kella 10st sain 9(väga tip-top veel), kella 9st sai kell 8 (uni on hirmus aga täitsa ärgatav kellaaeg) ja nii edasi, kuniks pidin end hommikuti kella 6st voodist välja veeretama….ja mina,kui üks suur unemati, koban küll hommikuti käega neid tikke taga, et väevõimuga oma silmi lahti hoida.

Peale hommikuse varajase ärkamise, keeldub Hanna ka magamast lõunaund ja noh ööunest pole mõtet rääkidagi, sest isegi kui ma ta kuidagimoodi magama saan,siis pean arvestama sellega, et üks mudilane on juba varsti minu voodis, oma mitte enam nii pisikeste jalgadega, mind näkku löömas.

Seega kohutav kahene või mis?

Täpsustan üle, et Hanna tegelikult veel ei ole kaks aga kohe kohe on ka see päev tulemas….ja sellega seoses on mul kõige selle kisakoori (jah Hanna annab üksi kokku terve koori) juures vaja korraldada nädalavahetusel 2 sünnipäevapidu….ja kui ma kuu aega tagasi olin ütlemata elevil,et saan oma pisitirtsule pidusi korraldada, siis hetkel ma magaks heameelega selle nädalavahetuse hoopis maha.

Pean ausalt tunnistama,et ainuke päästerõngas on hetkel lasteaed, mis annab mulle neil päevil,kui Hanna seal aega  natuke jõudu koguda ja selle elukese siin kuidagi joonde jälle saada. Hetkel lõpetasin Hanna sünnipäevade menüüga ja nüüd üritan veel natuke dekoratsioonidele mõelda.

Igatahes ma loodan, et see periood lõppeb nüüd kibekiirelt ära ja et ma saaksin siia kirjutama tulla positiivsemal toonil…..kui üldse selleks üks jorupilljonn aega annab.

….ja Hanna kui sa seda postitust kunagi lugema peaksid sattuma, siis tea et emme armastab sind sellegipoolest ülekõige!

Lasteaia jant

Hanna lasteaeda minekust kirjutasin siin.

…ja kuigi ma mitu korda olen siia tahtnud muljetama tulla,et kuidas siis väiksel Hannal lasteaias läheb,pole ma õiget emotsiooni leidnud, et kuidas see kõik nüüd kirja panna.

Igatahes tänaseks on mu emotsioonid rohkem kui laes….ja üldse mitte positiivsed emotsioonid. Ma tunnen ahastust, väsimust, masendust + liitke kõik sarnase mõttega emotsioonid siia hulka ja saategi minu segaste tunnete kompoti.

Hanna on kuuldavasti tubli lasteaialaps….õpetajad ikka kiitsid, et ta kohe sobib lasteaialapseks. Lasteaeda jõudes teeb alati mulle musi ja kalli ning jookseb siis kiirelt rühma mängima. Järgi minnes ei taha kunagi koju tulla,vaid eelistab veel natuke seal mängida. Tuleb mul kodus aint lasteaeda mainida,kui Hanna tormab rõõmustades jope järgi,ise korrutades asteeaa, asteaa (lasteaed)…jah ja sõnavara on ka tal tohutult arenenud (pead ehk panti ei paneks,et tänu lasteaiale aga noh kasuks ikka tulnud). Ehk ilma pikema jututa kõik nagu täiesti oki-doki? Kus sa sellega….

Hanna on haige….jah praegu, üle eelmine nädal, üle üle eelmine nädal, eelmine kuu, üle eelmine kuu jne jne

Eelmise kuu lasteaia arvet vaadates, tuleb välja, et Hanna käis kohal 7päeva näiteks….ja kuna ta mul ju ongi plaanide järgi poolekohaga lasteaednik, siis see päevade arv ei vapustaks mind nii palju aga kui hakkan mõtlema, et suurema osa ülejäänud päevadest oli ta haige,siis mu süda tahab lihtsalt murduda.

Lihtsalt kaua veel see jant kestab? Lapse haigus on kõige kurnavam asi üldse maailmas…..eelkõige lapsele ja samuti ka vanematele. Ja kuigi enamus ajast on Hannal külas kaks “sõpra” nimedega nohu ja köha, siis nende sekka on jõudnud ka näiteks põiepõletik + mitmepäevane megakõrge palavik+ suuremat sorti kõhulahtisus.

Ausalt tekib tunne, et tahaks oma lapse lasteaiast ära võtta aga noh siis koputab reaalsus mulle pähe ja ütleb, et see pole lahendus,kuna ükspäev peab ta sinna niivõi teisiti tagasi minema ja siis hakkab see jant ju kõik otsast peale.

Jumal tänatud, et ma tööl ei käi….kuigi see mõte, et see variant on minu jaoks hetkel ka täiesti välistatud, tekitab omakorda masendust.

…ja nii ma kassin siin koos oma haige lapsega. Tema viril,kuna ega ta ka just kõige õnnelikum oma haiguse üle pole, mina väsinud ja jõuetu.

Ehk kui Hanna tuleb lasteaiast koju,niiet ninast tatt maani ei voola, siis loen selle päeva kordaläinuks!

Lapsesuu

Eelmine nädal oli mul õepoeg külas ja kui see juhtub,siis mul on ikka kombeks ta naljakamad ütlused kirja panna. Just sirvisingi oma märkmikku ja leidsin need.

Ehk tähtsad vestlused minu ja Karli(4a) vahel.

*Mina: Karl räägi,mis sa jõuludeks sooviksid saada?
Karl: Teid tahan jõuludeks!
Mina suure õhinaga juba jõuan lausuda,kui armas, et ta meid Hannaga endale jõuludeks soovib…kuni  Karl oma lause lõpetab….
Karl: ….siis ma saan teie asjad endale.

Hiljem sama küsimust küsides, rõhutasin Karlile, et kas poleks tore mingi loom saada….näiteks ahv.
Karl: Ahve ei taha, nad ajavad kõik segamini ja viivad minema.
Mina: Mis nad sul segamini ajavad siis?
Karl: Mu pusled ju

*Karl(naerdes): Hanna teeb nii naljakaid nalju
Mina: Mis nalja ta tegi?
Karl: Ta jälle sööb

*Mina: Karl kui sa suureks vennaks saad, siis aitad emmet ja hoiad beebisi ka onja
Karl: jaa vahepeal hoian küll
Mina: ja mähkmeid aitad ka vahetada eks
Karl: eiii, mina ei ole emme ju

*Karl hakkab koju end sättima ja on natuke nukker
Karl: Ma tahaks onu Matut väga näha
Mina jälle etteruttavalt rõõmustades: Niiiiii armas! Tahaksid temaga juttu rääkida jah?
Karl: jah, ma tahaksin talt küsida,kas ta mulle mänguasju ostaks.

No tere november

OH EI…ja käes see kuu ongi! Kuu,mis tekitab minus kõige rohkem elevust ja samamoodi kõige rohkem stressi. Ma küll kurtsin oma rasket elu novebrist-detsembrini ka eelmine aasta aga noh mis seal ikka…et kõik ikka aru saaksid,mis toimuma hakkab, siis ma aina kordan end:D

Mida lähemale see kuu jõudma hakkas,seda rohkem paanikatunnet ma endasse kogusin…aga kuidas siis teisiti,kui suurem osa mu pereliikmetest on otsustanud sündida novembris (ja detsembris) + Matu pereliikmete sünnipäevasi mahub ka veel sinna.

Mis ma siis siia väikesesse novembrikuusse kõik ära mahutama pean?

Kuigi sünnipäevade rodu hakkab homsest pihta ja lõppeb täpselt novembri viimase päevaga, siis nagu ikka kõik üritused tuleb pressida nädalavahetustele. Seega olen enam-vähem kõik pidustused peas kokku löönud ja IGA NÄDALAVAHETUSEL on hetkeseisuga vaja kas midagi ise korraldada või kuskile kohale imbuda, mitmel nädalavahetusel ongi mõlemad päevad juba ära broneeritud. Halleluuja noh.

Kuna pidustusi on tõesti palju ja rahakott saab korralikult peksa, siis oma sünnipäeva tähistamise sõpraderingis  pean ära jätma, ma lihtsalt ei leiaks selleks ühtegi vaba aegagi (nuuuks)….ja kuna Matul see aasta juubel,siis panustan seekord rohkem tema sünnipäevale:)

( kui rahast rääkida,kas mu arvuti ei saaks mitte halvemal ajal mulle märku anda, et meievaheline koostöö hakkab lõppema:S)

….aga nagu ma mainisin,siis samamoodi olen elevil (mitte elevil aasta vanemaks saamise puhul, sest vabandust aga äkki aitab vananemisest:D). Terve kuu saab pidevalt igast head ja paremat süüa vähemalt, sest enne jõule on ju vaja magu välja venitada;)

Seega hoidke pöialt, et ma selle kuu jälle edukalt üle elaksin (a mis mul muud üle jääb onju) ja samamoodi suudaksin selget mõistust jätta ka detsembrisse, sest ega see kuugi parem pole…..detsembri üle olen ma muidugi rohkem eufoorias,sest minu väike präänik-väänik saab juba kaheseks ja no sõna jõulud,vist ei vajagi rohkem kirjeldust, kui ootusärevil ma olen.

Veidrad toitumisharjumused

Ma ennast väga pirtsperseks söögi suhtes ei pea ja uutele maitsetele annan peaaegu alati ikka võimaluse. Muidugi asju,mida ma üldse ei söö või eelistan mitte süüa on üpriski palju aga ma leian, et mu söögilaud on siiski üsna mitmekesine ja otseselt ma nende “mittesöödavate” toitude pärast,millestki ilma ei jää…..va kala noh, selle söömise tuleks ikka kasuks ju…

…aga mõtlesin, et kirjutan siis lähemalt, kui veider ma teatud söökide suhtes olen ja loodan,et minuga ühinejaid on veel;)

  • Noh nagu ma juba ära jõudsin mainida, siis ma ei söö kala….ma ei saa midagi sinna parata, et minu jaoks on see väkk(või iuu, kuidas nüüd õelda:D). Ausalt olen proovinud ja absoluutselt ei maitse mitte mingisugune kala…..va suitsukala. Ehk anna ükskõik,mis muu kalaroog ette,ma ei
    suuda seda suusisse ka panna aga suitsukala võin süüa….eriti suitsetatud lest, see on päris hea!
  • Seeni ka ei söö! Kukeseentele olen mitu korda võimaluse andnud aga peale väikest ampsu jõuan alati ikka järeldusele, et ei, isegi need ei pane mind seeni armastama. Samas marineeritud seeni ma jumaldan, eriti marineeritud kukeseeni!
  • Mulle väga meeldib muna…..ja piima vastu pole ka midagi. Omletti ma aga ei söö! (vaikselt õpin seda sööma aga see võtab veel vist aega)
  • Samamoodi ma ei söö praekartuleid või makarone,kui sinna hulka on muna pandud.
  • Ma ei söö magusaid pannkooke….või noh siinkohal vist on targem õelda, et ma eelistan neid mitte süüa. Siinkohal kujutan ette,kuidas pooled lugejad vangutavad pead, sest pannkook pidavat täiega hea olema…ja mitte et mulle pannarid üldse ei meeldiks,vaid nad ei meeldi mulle nii väga, et ma neid süüa tahaks:D. Soolase täidisega pannkooke ma aga jällegist täiega armastan ja neid võin kahe suupoolega endale sisse ajada.
  • Samuti eelistan ma mitte süüa vanilje-jäätist,kohukest,kohupiima! Iga kell eelistan pruuni või mingit muud maitset.
  • Supp on selline söök,mida ma üldjuhul kunagi kaks päeva süüa ei suuda (jällegist va seljanka:D)
  • Suppide koha pealt ei saa ma aru,kuidas inimesed seda hapukoort iga supi sisse toppida suudavad, minu arust kõlbab hapukoor ainult punase supi sisse (seljanka, boršs)
  • Ma söön putru ainult võiga. Väiksena aga kui emps tegi putru,kus oli sibul ka sees, siis vastupidiselt sõin seda alati moosiga.
  • Noorena oli mul võikudega ka mingi naljakas kiiks. Ma tegin tihtipeale endale võileiva, mille mõttes poolitasin ära, ühele poole panin vorsti ja teisele poole määrisin nussat. Hetkel ma ei saa aru,miks ma seda võileiba siis pooleks ei lõiganud?! Oleks ju kaks täitsa normaalset võikut saanud..aga mine sa tea,mis mu noor ja uljas ajuke too aeg mõtles.

Muidugi on neid asju rohkem,mida ma ei söö aga teistega ei kaasne mingit veidrat harjumust…ja noh kohe kindlasti on meeletult palju sööke maailmas,mida ma pole proovidagi saanud aga ihkaksin väga.

Ma järjest täiendan seda,kui miskit meenub

Girls night with sleepover

Laupäeval tähistas mu sõbranna oma 25juublit ja ma pole ammmu midagi nii väga oodanud. Ees ootas meid täielik tüdrukute õhtu, koos imematsvate kokteilide, tüdrukutele kohaselt koos sättimise ja tagatipuks veel ööbimisega pidu….ja see kõik toimus Tartu vanalinnas ühes äärmiselt kaunis korteris.

Kuna korteri üürimisest tuli ikka maksimum võtta, siis läksin sünnipäeva lapsega juba kolmest sinna, et kiirelt toidud ja joogid teiste tulekuks valmis sättida.

Peo alustasid imemaitsvad rabarberi mohhitod…..mida ma tagantjärgi vist tükk aega näha ei taha aga hästi maitsesid tõesti!
ann 25 012

Muidugi pean mainima, et ütlemata tore oli sorakil juuste, meigivabanäo ja dressipükstega peoga alustada…..sest enda valmispanekuks olid meil hoopis toredamad plaanid.
Peale mingit aega jutustamist, söömist,joomist oligi aeg end õhtuks valmis panna ja mis võiks selleks toredam olla,kui seda teha KÕIK KOOS…

….jahmm, mainin ära, et mõte sellest,kui tore on ikka oma tüdrukutega kõik koos meikida, lokke teha ja riideid valida, tundus mu peas hoopis toredam kui tegelikkuses:D. Kuna mu sõbranna oli just meigikoolituse läbinud, siis me enamus tahtsime, et ta meid tuuniks+ me kõik tahtsime endale soengut,mida me siis üksteisele seal kordamööda tegime….ehk kokku võttis see kõik meil LAUSA 3 tundi (aa ütlen ära ka,et meid oli 6 ja ük sõbranna oli juba sinna tulles valmis). Seega päris kaua aega kulus ja millest tagantjärgi oli meil päris kahju, et selle asemel oleks tahtnud rohkem koos lihtsalt maha istuda ja jutustada. Sellegipoolest oli meil tore ja olime väljaminekuks täiesti valmis.

ann 25 041ann 25 030

Kuna ma hiljuti käisin juuksuris,siis teadsin juba ette, et minu uued tumedamad kiharavad vajavad endasse lokke….ja mul oli täiesti õigus! Need sobisid mu juustele valatult.
ann 25 048

Peale sättimist õgisin kiirelt mõned pitsatükid sisse ja lõpuks saimegi rahulikult oma kokteilidega jätkata ja teha edasisi plaane linnapeale minekuks.

ei,oot oot….enne tuleb ikka kiirelt mõned ilupildid teha (ehk pildid “mina niisama seina ääres seismas”)
ann 25 066
…või meie niisama vetsus ühispilti tegemas, sest meil pole fotograafi
ann 25 149

Mu kaunid ja pöörased sõbrannad, kes me oleme niii erinevad aga samas nii sarnased(loogiline lause ju) aga siiski moodustame perfect matchi…

Peale lõbusat aga väga väsitavat õhtut linnapeal, ronisime veel sõbrannaga lõõgastavasse vanni ja peale seda vajusime oma linade vahele…..senikauaks,kui meist maha jäänud sünnipäevalaps ka lõpuks korteri jõudis ja mõtles, et hästi tore oleks meid kõiki ikkagist üles äratada! See ei olnud tal just kõige hiilgavam mõte aga andestame:D

Üks asi,miks ma nii väga seda õhtut ootasin, oligi juba see, et me jäime ööseks ja hommikul vara saime kohe koos muljetama hakkata ja ühiselt linna hommikusöögile minna. Täielikult kvaliteetaeg ikkagist!

Kuidas teistel tüdrukuteõhtutega?….kas mul pole mitte õigus,kui ütlen et iga tüdruk vajab vahelduseks aega oma sõbrannadega….et teha igast asju,mis tüdrukud ikka teevad ja pläkutada nii palju kui sülg suhu toob, ilma kartmata mõnda meestepilku,kes sul suu kinni tahaks teipida,kui räägid jalgade raseerimisest ja huulepulga toonist.

Poole kohaga lasteaialaps

Ma ei mäletagi täpselt kuna selline otsus tuli aga mingi aeg hakkasin mõtlema, et isssand emapalka ma ei saa juba tükk aega ja järgmise aastani,kuna Hanna lasteaeda peaks minema,on ka nii palju aega…..et peaks vist ikka tööle minema. Nii ka tuli otsus,et Hannakene läheb see aasta lasteaeda. Võin kohe õelda, et väga õnnelik ma selle otsuse üle ei olnud aga kuidagi sujuvalt ma mõtlesin,et muud varianti ei ole ja nii lihtsalt peavad asjaolud minema.

Mida lähemale aga see suvelõpp tuli, seda rohkem tundsin kripeldust ja segaseid tundeid Hanna lasteaeda paneku suhtes. Ta on mul ju tegelikult niiii pisi (mitte kasvult, paras kraana on tegelikult:D)…ja kui ükskord siis nii muuseas rääkisin Matule oma tunnetest selles valdkonnas, siis tema reaktsioon oli kohe, et ah ei pane kuskile lasteaeda, ta nii väike ikkkagist veel.Rahalises suhtes samuti Matu lohutas mind, et küll hakkama saame. Korraga tundsin kergendust aga samas ka tekkis uuesti nii palju segaseid tundeid ja küsimärke.

Peale natukest uurimistööd ja arvamusi küsides ja kõike muud kalkuleerides, jõudsime otsusele, et meie lapsest saab siis poole kohaga lasteaednik.

Tegelikult mul pole päris täpset aimu,kuidas kõik olema hakkab…kas lapse puhul saab üldse kõike plaanide järgi teha?-vist mitte. Hetkeseisuga mõtlen,et äkki hakkab Hanna lasteaias mängimas käima u 2 korda nädalas ja siis ka lühikesi päevi.

Täna aga oligi preili esimene lasteaia päev!!!! Natuke olin elevil ja natuke nagu oleks tahtnud lapse kaenlasse võtta ja jooksu panna.

Kuna ma vahepeal mainisin siin,et Hanna minu silmis lasteaia jaoks natuke liiga väike, siis mainin kohe ära, et see pole seotud üldse üldse sellega, et laps minust maha ei jääks või mind meeletult igatseks. Üldjuhul meile tuleb selline vahepealne lahusolek isegi kasuks….sest kaua üks laps ainult emmega ikka mängida tahab. Nii ka oli….Hanna jooksis kohe mänguasju uurima ja niisama ringi tuhlama. Ma istusin omaette ja mind nagu poleks olemaski seal….ausalt õeldes oli mul ikka väga igav:D. Hanna on iseloomult aga väga püsimatu ja nii ta tormas seal ühest kohast teise….ronis voodite peal, käis vannitoas kraani lahti keeramas, üritas välja põgeneda jne jne. Ja selline asi nagu lasteaiakord, ei huvitanud teda üldse.

Ma ausalt loodan,et ma kujutan seda ette aga õpetajate pilgud tundusid küll sellised, et apppi kes meile siia rühma toodi.

Samas ega nii väikesed lapsed ei saagi väga hästi aru, et kuhu neid nüüd toodi ja mis nüüd edasi saab. Peale natukest askeldamist käis Hanna mitu korda ukse juures ja vaatas mind sellise näoga, et nojah tore,et tulime aga äkki läheks nüüd koju.

Hannale aga meeldib seltskond ja kuigi me käime niisama ka teiste lastega mängimas, siis usun,et lasteaiast saab ta omale rohkem sotsiaalseid oskusi ja võimaluse mängida eakaaslastega ka siis,kui keegi juhuslikult meil külavahel maja ees väljas ei ole.

Tänane päev jäi meil aga suhteliselt lühikeseks, sest otseses mõttes Hannal oli kõht nii tühi,et tulime koju ära:D…ja muidugi juurde lisada uni.

Võtmesõna muidugi selle kõige juures on harjumine….lapsed harjuvavad uute olukordadega üldjuhul väga kiiresti ja eks aeg näitab,mis saama hakkab.

Homme lähme uuesti koos mängima. Edaspidise suhtes aga ei oska ma mitte midagi kindlat õelda ja lasen enda südamel asjade käigus otsustada kui palju Hanna seal aega veetma hakkab ja kas üldse jätkab oma lasteaiateed.

Ma ei oska väga oma tundeid ja emotsioone hetkel kirja panna ja kõigile kes täna juba uurinud,kuidas esimene päev läks, pidin  vastama, et ma ei teaaaa.

Õpetaja muidugi kiitis Hannat, et esimese päeva kohta läks kõik väga hästi!

Lõpetuseks natuke pilte ka Hanna lasteaia outfitist. Pildid ei tulnud küll suuremad asjad aga mis sa teed kui lapsel oli lastaeade minekuga nii kiire, et jooksis kaamera eest ära:D

lasteaed (2) lasteaed (5) lasteaed (7)

Kas pole mitte armas kott?….mina olen küll igatahes Hanna peale kade ja pean talt seda laenama hakkama.

lasteaed (12)

Lasteaias ma ei julgenud väga klõpsutada, seega tegin koridoris ühe kiiru klõpsu:D

lasteaed (1)

Tivoli

Tivoliiii on Tartus ja kuigi mul on väga väga väga õudsad mälestused osadest atraktsioonidest, otsustasin seekord ikka sõbrannadega liituda. Plaan nägi välja nii, et ise käin max ühel atraktsioonil ja viin lõbutsema hoopiski õepoja…

…olgu siis õeldud, et ma kahtlesin isegi selles ühes atraktsioonis, et kas ikka julgen. Sinna jõudes aga ei antud väga mõtlemisaegagi,kui juba tänu kambavaimule istusin ühe peal. Me polnud õhkugi tõusnud,kui ma juba kahetsesin ja salamisi emmet appi karjuda tahtsin.
tivoli 048

Jahmmm, karjusin mis ma karjusin aga kokkuvõttes oli see ikkagist väga lahe (ja väga jube). Hiljem kui teised tüdrukud olid mujal veel õudsamate peal käinud, siis takkajärgi tõdesid,et pold see üldse niii hirmus.

Otsustasin siis natuke oma hirmu vaos hoida ja ühel atraktsioonil veel käia…sellest pilti küll ei teinud aga etteruttavalt võin õelda, et kuigi ma jällegist karjusin nagu segane, siis hiljem tundsin pigem peapööritust ja tahtsin kiirelt maha saada enne kui ühe mõnusa okseralli teen.
Ei, ma ei oksendanud aga pea käis õrnalt ringi veel õhtul hilja koju jõudes.

Selle tivoliga ongi see jama, et ma ju nii tahaks käia ja lõbutseda ja miks mitte endale natuke adrealiini süstida aga….kurat see süda iga asja peale pahaks läheb. Ja et aru saada,kui tõsine mul selle iiveldusega on, siis võin õelda, et kõige tavalisema kiiguga ma ka õõtsuda ei kannata….kohe käib pea ringi.

AGA nagu ma enne mainisin on mul halvad (loe: KOHUTAVALT HIRMSAD) mälestused ühest teisest atraktsioonist, kus oma hulljulge mõtlemisega mõned aastad tagasi käisin.

Nõrganärvilistel mitte vaadata!

jahmm, see video on vist piisav selgitus mu hirmuks?:D

Sellegipoolest oli niii naljakas ja lahe vaadata teisi, kes käisid ja möllasid ringi (natuke kadestamisväärne ka ikka). Ja üks selle tuuri hirmsamatest atraktsioonidest sai teiste poolt vallutatud isegi kaks korda…
tivoli 050 tivoli 054
tivoli 023 tivoli 052
..ja nüüd tagantjärgi natuke kahetsen, et äkki oleks võinud  ikka seal ka käia ja äkki oleks nii mõnusa kogemuse saanud?! Njahh, äkki oleks püksi ka tulnud…mine sa tea.

Igatahes, kõik kes arvavad, et tivoli on mõttetu…siis andke sellele üks võimalus ja tehke endale üks tore (õudne!!!) päev….ja kui ise ei julge siis ma leian, et lastele meeldiks seal ka kindlasti ja tegevust ka neile jätkus. Minu Karlile (õepojale) meeldis küll väga ja peale mitmet natuke “titekamat” lõbusõitu võttis ka tema julguse kokku ja käis end hirmutamas…ja hiljem muidugi tõdes, et see oli ta lemmik!
tivoli 043

tivoli 058