Lutivaba

…ei, mina olen ammu oma lutist lahti saanud, seega juttu tuleb ikka sellest, kuidas Hannake LÕPUKS oma totust(lutist) loobus.

Ja noh tõesõna lõpuks, sest kui aus olla siis ma ei uskunud, et see üldse kunagi juhtub…või enne oleks ma uskunud, et a)ma võidan lotoga b)ma ajan end kiilaks või c)hakkan üleöö Hiina keelt valdama.

Mida aeg edasi, seda suuremaks sõbraks Hanna oma lutiga sai….kui alguses oli lutt kasutusel ainult magamisel ja autosõitude juures siis järjest rohkem hakkas H oma totut nõudma….ja no see nõudmine nägi ette ikka päris suurt kisa.

Seega ma teadsin,et see lutivõõrutus just kerge ei saa olema ja lükkasin seda aina edasi…kuna Matu komandeeringus,siis seda enam olin kindel, et ma ei ole selleks valmis. Ma ikka lootsin selle koormuse ära jagada ju.

Igatahes ühel saatuslikul päeval kadus lutt müstiliselt mu ema juures ära. Uskuge või mitte aga me otsisime KÕIK kohad läbi…jah kaasaarvatud prügikast,deegude puur, kõik majapidamises olevad jalanõud jne jne…

….muidugi suurt paanikat ma ei hakanud tekitama (va paanika,et lapsel jäi lõunauni vahele,kuna ilma totuta tema ei olnud nõus magama), sest teadsin et koju jõudes annan talle lihtsalt ühe teise luti.

Kodus uinus Hanna tavapäraselt kehvemalt aga samas midagi hullu polnud…..lihtsalt paar viisijuppi oli vaja enne magamajäämist veel “laulda”. Päevaaeg oli sama jama, et oli nagu natuke rohkem virin aga jällegist mitte midagi pöörast. Järjest rohkem aga hakkasin tähelepanema, et Hanna ei tunne luti vastu erilist huvi….

….takkajärgi mõeldes on asi selge. Hanna oligi kõik need päevad ilma lutita, mina vana pime ei saanud sellest lihtsalt kohe aru ja et asi mulle kui siilile ikka selge oleks, tegin ühe lihtsa katse ka. Asetasin enne lapse magamaminekut luti talle voodikõrvale, et vajaduselt ta saaks selle sealt kätte…te võite ainult mu suuuuurt rõõmu ette kujutada,kui hommikul oligi lutt täpselt sama kohapeal.

No ma hõiskasin ikka korralikult ja olin Hanna üle ääretult uhke ja mis siin salata, see suur töö, mida ma iga ihukarvaga nii karstin oli tehtud…..ja siiskohal ei saagi ma ennast kiita, vaid Hanna tegi selle töö kõik üksi ära ja vabatahtlikult.

Muidugi see tobe irve mu näolt,mis ütles et ohhh kui lihtsalt see läks, kadus muidugi kiirelt. Mingi aeg tekkis ikka Hannal suur soov enne magamaminekut röökida…ta nagu nuttis taga oma lutti aga samas ta ei tahtnud seda?! Veider laps.

…aga näete kannatasin selle õhtuse orkestri ära ja siin ta mul on, lutivaba laps, hõissssa!

Kogu see story juhtus tegelikult mõnda aega tagasi juba aga kuna ma pole eriti tihe postitaja,sain alles nüüd mahti kirjutada. 
Täna koristasime Hannaga aga mu kummutit ja muidugi nimme pidime me sealt ühe vana beebiluti leidma.Ühest küljest ma tahtsin selle luti haarata, metsapoole joosta ja see sügavale maasisse kaevata….aga teine poolt minust, mis on meeeletult uudisimulik, tahtis näha,mis Hanna sellega teeks. Lihtne arvata kumb pool minust peale jäi…..seega jälgisin hoolega, kuidas Hanna oma vana totu suhtes reageerib.

Hanna meenutas kõigepealt tagasihoidlikult,kuidas see lutt küll maitses, seejärel muigas mulle rõõmsalt. Mina muidugi soovitasin, et äkki Hanna on nii tubli laps ja läheb viskab selle  prügikasti. Sellepeale haaras ta luti, jooksis elutuppa ja viskas pikali, samal ajal lutti enda alla peites, et keegi jumala eest teima totut ei puutuks ja ära võtaks.

Okouuuuuu! 

…ja suurest hirmust haarasin samamoodi luti otse ta pisikeste kätevahelt ja peitsin ära..igaveseks! The End

kõigeee armsam lutipilt Hannast
kõigeee armsam lutipilt Hannast

 

5 kommentaari “Lutivaba

  1. Meil oli umbes sama teema. Hanna oli lutist sõltuvuses. Siis äkki kadus lasteaias ära ja nii ta läks. Mingi aeg leidsin tema vana luti. Näitasin talle, ta proovis korra, vaatas, uuris ja otsustas siis, et maksu mis maksab, tema surub selle vennale suhu 😀 Ei õnnestunud, vend ei teinud koostööd ja lutt lendas suurest vihast teise toa otsa 😀 Vend loobus lampi ise, üks hetk enam ei tahtnud ja kõik.

    1. No siis sul läks ka suhteliselt kergelt vist see etapp lutisõltlasest lutivabaks:D

      …aga tglt kõige parem (ja lihtsam muidugi) ongi,kui laps loobub oma lutist ise:)

      1. Hannaga oli ses suhtes raske, et ta “loobus” väga hilja, kuu enne kolmeseks saamist ja etteheiteid lendas igast ilmakaarest. Mulle siis emotsionaalselt oli raske.

      2. jahmm,usun..nende etteheidete jaoks leitakse alati põhjust aga näe, ei jäänudki eluksajaks lutti lutsutama, nagu osad siis vb arvasid:D

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s