Pildipost: Hanna sünnipäev(ad)

Hanna sünnipäevapeod olid küll juba üle-eelmine nädalavahetus aga millegipärast ma suutsin  peojuttude postituse kogu aeg edasi lükata….ja noh enam nii väga ei viitsigi kirjutada, seega jagan lihtsalt mõningaid pilte oma pisikeste kätega tehtud kaunistustest,söögist ja muidugi Hannast kinke avamas.

Muideks mul oli hästi tore idee esimest korda üks vahva sünnavideo kokku panna….seda kahjuks aga ikka ei juhtu,sest sagimist oli nii palju ja videomaterjal on üpriski kesine. Ma siiski loodan,et ühel ilusal päeval ma ühe videoga hakkama saan.

Pidu oli jällegi kahes osas, perega ja lastega eraldi. Pildid on enamus laste peost (kui mitte kõik, enam ei mäletagi)

hanna2 032 hanna2 034 hanna2 036 hanna2 040 hanna2 045 hanna2 049 hanna2 054

….kui natuke juttu ka ikka lisada, siis tegemist oli ühe väga väga tegusa nädalavahetusega, kus iga vaba hetk ma vaaritasin köögis süüa, tegin kaunistusi, koristasin tuba..ja kui üks pidu lõppes alustasin kiirelt ettevalmistustega järgmiseks päevaks. Kogu selle tralli lõpetasin siis pühapäeva õhtu valmistades veel Hannale lasteaeda kaasa kookosemaiuseid. Ma tundsin end tõelise superemmena versus meeleheitel koduperenaisena:D

Advertisements

Kingitustest

Ei möödu ühtegi püha/tähtpäeva,mil ma jälle kuskilt ei loeks, et milleks vaja neid kingitusi teha? Kas on mõtet raha raisata? Kas pühade tähendus ongi siis kingitused?

Mina mõtlen jällegist vastupidi…aga miks mitte? Kellele ei meeldiks kingitusi saada? (jah teil kõigil suud suitsevad,kui väidate et teile ei meeldi)…ja miks ei peaks,siis neid toredaid pühasid veel toredamaks tegema mõne vahva kingitusega:)

Ma suudan tegelikult täielikult mõista neid,kes väidavad, et kingitusi ei pea tegema ainult pühade puhul…mis võiks olla veel toredam,kui ühel suvalisel päeval ootab sind kodus mõni ammu ihaldatud asi. Samas kui ma väga väga väga tahan endale näiteks uut lõhna, siis minu jaoks ei ole väga vahet ka,kas ma saan selle kohe täna või leian selle hoopis mõni aeg hiljem kuuse alt.

Ma suudan täielikult mõista neid,kes väidavad, et pühade ajal on kõige tähtsam toredalt aja veetmine, näiteks koos perega. Suurem osa pühadest möödub mul tõesti perega ja mulle alati meeldivad väga meie koosviibimised….isegi venna sarkastilised nalju,ootan ma alati.

….ja kui nüüd näiteks jõulud tuua, siis kirss tordil on ikkagist jõuluvana,kes meile kõigile kingitusi toob. Vahet ei ole kui vana keegi on, kingitusi avad kõik alati õhinaga…..kingitused pole kõige tähtsamad, aga need on osa siiski meie pere traditsioonist.

Ma suudan täielikult mõista neid,kes väidavad et pühade ajal (toome näiteks jälle jõulud), toimub igasugune üleostmine. Paljud tõesti alustavad oma jõulushopinguid juba mitu kuud varem ja aina ostavad ja ostavad….ja lõpuks paljud ei kujuta ettegi,kui palju raha nad on raisanud ja kui palju üleliigset kraami ostnud. Meie peres on näiteks loosipakid,mis on ideaalne võimalus piirata jõulude aeg pankrotistumast. Iga üks saab pisikese paki,mille ostmisel on arvestatud inimese soovidega (soovid panevad igaüks lipikule koos oma nimega kirja). Ja kuigi ma sooviksin jõulude aeg  kingitusi teha kõigile,keda tunnen siis hoian end tagasi (ja odavaid aga väga andekaid kingiideid leiab ka pinterestist). Seega jah, ma ei ütle et see kingituste ostmine paras hoop rahakotile poleks aga mulle tõesti meeldib kingitusi teha ja suhteliselt odava raha eest leidub samuti väga vingeid ja kvaliteetseid asju poodides .

Minu jutust vist on aru saada, et ma olen üks suur kingitegija….täiesti tõsiselt, andke mulle aint üks püha ja mina valmistan ka selleks puhuks kingi:D….ja peale selle,et mulle meeldib kingitusi valida/meisterdada, siis üks lõbus tegevus on ka nende pakkimine.

Ma tõesti ei oska kirjeldada,kui väga ma ootan jõulukinkide shopingut juba….tõotab tulla üks vahva ja loodetavasti stressivaba päev:D

Ehk siis kogu minu jutu point on see, et kingitused ei ole tõesti kõige tähtsamad pühade puhul ja ma mõistan neid,kes arvavad väheke teistmoodi aga ei ole mõtet ülemõelda seda kingitusteteemat sest üks kingitus teeb alati tuju paremaks, vahet pole kas on püha või mitte:)

Seega soovin häid kingiideid, vahvaid kingitusi ja nobedaid näppe siia jõulukuusse:)

jõul2014 172

2

Ma mäletan hästi,kui Hanna sündis siis ei saanud ma hästi aru,millest kõik rääkinud on,et see beebiaeg läheb linnutiivul mööda jne…..minu arust aeg pigem venis ja selle kõige nautimiseks oli aega maa ja ilm. Muidugi kui lõpuks jõudis kätte Hanna aastane sünnipäev,siis pidin ikka imestusest ohkama, et issssand kui kiiresti see aasta mööda läks. Rääkides nüüd teisest eluaastast, siis kas ma magasin vahepeal talveund? Mitte,et ma siin Hanna arengu ja kõik maha oleks maganud aga vot see on valguskiirus!

Mu inglilokikestega rosinasilm, väike präänik-väänik on tõesti juba 2aastane!

…eks see lapsekasvatamine paras ameerika mägedel sõit ole ja nagu eelmisest postitusest aimata võib,siis hetkel sõidame mäest aina allapoole, sellegipoolest paneb see pisikene kaheaastane mind iga päev tundma sõnaseletamatuid emotsioone. See,kuidas ta silitab oma tillukeste kätega mu põski,kui ma ütlen,et mul on ai-ai ja kuidas ta mind päevas kümme korda suvalistel hetkedel kallistama ja musitama tuleb…..kuidas ma pean teda enne magamaminekut hoidma nagu beebit ja kussu-kussu tegema ja kui väga ta mind jäljendada üritab….sest ta tahab olla nagu tema emme! Need pisikesed hetked igas päevas,panevad mind tundma nii suurt armastust, et seda ei olegi võimalik kirjeldada…..ja mis kõige toredam,need suured tunded kasvavad iga aastaga. Ma ei tea,kuidas see kõik võimalik on aga seda suudab üks pisike tirts,kelle ma tegin nullist.

12351025_965699996802234_1639990167_n

Kohutav kahene?

Kas selline asi on olemas?

….ja siinkohal ootan ma muidugi kätemerd ja vastuseid, et muidugi mitte!

Tegelikult pole ma kunagi sellest “kohutavast kahesest” kunagi aru saanud….et kas tõesti on lastele sündides sisse kodeeritud, et nii kui nad kaks saavad (hakkavad saama) siis tuleb hakata oma iseloomu näitama…ja noh seda mitte just kõige paremast küljest.

Jah,kui aus olla,pole ma sellesse väga süvenenud ka, et äkki laste puhul on see tõesti üks imelik vanus,kus maailmaavastamist on rohkem, lapsed suudavad rohkem sõnadega oma tahtmist väljendada ja selleks ajaks vb paljud mõistavad,et jonniga on ka täitsa võimalik oma tahtmist saavutada….sest ega need emad on ka kõigest inimesed,kes vahetevahel alla annavad ja peale 2tunnist jonnihoogu lõpuks selle multika siis 13548 korda uuesti käima panevad.

….või noh nagu Hanna puhul viimasel ajal,siis käivad asjad nii, et kõigepealt tuleb demonstreerida oma kõige valjumat jonnihäält, et emme talle mašat ja karu paneks. Nii kui ma maša ja karu multika tööle olen pannud, tuleb näidata, et eelnev jonn oli ainult algus ja seejärel näidata,kuidas ta oskab veel suuremat kisa teha ja samal ajal kätega vehkida ja oma mänguasju loopida, sest ega jumala eest ta tegelikult ei tahtnud mašat ja karu,vaid hoopis lotet. Panen tööle lotte,lootes et hetkeks saan nüüd ka maha istuda ja oma rahulolevat last nautida…

……VÄÄÄÄÄÄÄ, KINNNI, VÄÄÄÄÄÄÄ KINNNI (tõlge, pane see k*radi multikas kinni)

Kogu see jant lõppeb siis sellega, et panen teleka kinni ja laps läheb võtab kapist endale nt pusle ja hakkab mängima. Jahmmm, milleks kogu see eelnev jama siis kallis lapseke?!

Multikad tõin hetkel ainult näiteks, sest enam-vähem kehtis see ka kõige muu kohta…sest mul on aimdus,et Hanna hetkel ise ka aru ei saa,mis ta nüüd täpselt tahab ja mida mitte….jonnida tahab,vat ma ütlen!

Ja magada ka kohe kindlasti ta ei taha….mis omakorda jälle kinnitab mulle,et ega laste puhul ei saa kunagi milleski kindel olla. Hanna,kes siin mingi aeg päris pikalt magas hommikul 10-11ni, on täielikult tagasikäigu peal….ehk kella 10st sain 9(väga tip-top veel), kella 9st sai kell 8 (uni on hirmus aga täitsa ärgatav kellaaeg) ja nii edasi, kuniks pidin end hommikuti kella 6st voodist välja veeretama….ja mina,kui üks suur unemati, koban küll hommikuti käega neid tikke taga, et väevõimuga oma silmi lahti hoida.

Peale hommikuse varajase ärkamise, keeldub Hanna ka magamast lõunaund ja noh ööunest pole mõtet rääkidagi, sest isegi kui ma ta kuidagimoodi magama saan,siis pean arvestama sellega, et üks mudilane on juba varsti minu voodis, oma mitte enam nii pisikeste jalgadega, mind näkku löömas.

Seega kohutav kahene või mis?

Täpsustan üle, et Hanna tegelikult veel ei ole kaks aga kohe kohe on ka see päev tulemas….ja sellega seoses on mul kõige selle kisakoori (jah Hanna annab üksi kokku terve koori) juures vaja korraldada nädalavahetusel 2 sünnipäevapidu….ja kui ma kuu aega tagasi olin ütlemata elevil,et saan oma pisitirtsule pidusi korraldada, siis hetkel ma magaks heameelega selle nädalavahetuse hoopis maha.

Pean ausalt tunnistama,et ainuke päästerõngas on hetkel lasteaed, mis annab mulle neil päevil,kui Hanna seal aega  natuke jõudu koguda ja selle elukese siin kuidagi joonde jälle saada. Hetkel lõpetasin Hanna sünnipäevade menüüga ja nüüd üritan veel natuke dekoratsioonidele mõelda.

Igatahes ma loodan, et see periood lõppeb nüüd kibekiirelt ära ja et ma saaksin siia kirjutama tulla positiivsemal toonil…..kui üldse selleks üks jorupilljonn aega annab.

….ja Hanna kui sa seda postitust kunagi lugema peaksid sattuma, siis tea et emme armastab sind sellegipoolest ülekõige!

Hannast

*Reedel oli Hanna esimene lasteaiapidu. Muidugi pisikesed said ka võimaluse laval särada ja no kuna Hanna nii tihti haige on olnud,olin end ettevalmistanud selleks,et ega väga ta seal laval miskit ei tee….kui siis seisab niisama armsalt keset lava. Minu suureks üllatuseks tegi ta ikkagist suurema osa kaasa ja ma olin oodatust emotsionaalsem. Kes siis oleks osanud arvata, et nähes oma last lava peal puupulki kokku tagumas, toob pisarad silma?

Hiljem oli meil tükk tegemist,et pärastiseks valmispandud muffinitest teda eemale hoida. Peale kontserti jagati siis iga lapsele lõpuks üks muffin ja paluti see oma isale viia. Me olime 1000% kindlad, et kui Hanna oma issini jõuab on muffin tal kurgust alla kugistatud….ja see hetk,kui ta jooksis selle koogikesega oma issi juurde, ise pikka pikka aega seda süüa ihaldades, olin ma sõnatu. Imearmas!

*Käisin eile jalutamas ja tuppa tulles teatas Matu,et tal on selline tunne, et Hanna laulab…..oli ringi käinud ja ühte ja sama fraasi korrutanud. Mina ei osanud sellepeale miskit kosta….äkki lasteaiast külge jäänud miskit?

Järgmine hetk juba kuulen Hannat lalisemas ÄÄÄ-ÄH, ÄÄÄ-ÄH….Ma pidin siis läbi suure elevuse seletama Matule, et aga see on ju see sama mõmmilaul,mida ma Hannale sünnist saati laulnud olen!

*Hanna sõnavara on viimasel ajal nii palju arenenud ja mõned üksikud laused lipsavad ka tema suust välja…..noh enamjaolt külavad need nii: Hanna tahab kommi! Anna kommi! Kus kommi on?

*Varsti varsti kaheseks saav Hanna on kohvimaniakk! Ei kohvi pole ta kunagi mekkida saanud aga millegipärast nõub ta seda päevas 1843 korda, valmistab seda oma titadele, joodab seda mulle sisse(õnneks küll nähtamatut) ja üleüldse ma tunne, et liiga palju oma ajast mõtleb ta kohvile:D

*Millegipärast Hanna tihtipeale tahab koju minna….mul ei ole õrna aimugi,kus ta oma pisikese aruga elab aga nähtavasti mitte minu juures. Kohe tõsimeeli toob oma õueriided ja nutab: kojuuuu,kojuuuu.

*Muidu hammustaja tüüpi Hanna pole aga varbaid meeldib talle hirmsasti näksata, mis mingil imelikul kombel on niii armas.

*Kuna see nö beebikõht ära kaob? Hanna muidu sale pliks aga selline tunne, et ta on korvpalli alla neelnud…

(kus huvitav mu korvpall on?!)

*….et selle postitusega algust saaksin teha, panin Hanna rapuntslit vaatama….ja seda,et meie elamises midagi peale maša ja karu vaadatakse on suur asi!

*Hanna oskab nüüd oma kätega näidata,kui palju ta mind armastab:’)

kõike 025

Sai natuke ülistav postitus,kui tore ja tark mu laps on aga mõtlesin miskit positiivset kiirelt kirja panna enne kui ma oma plaani vabatahtlikult hullumajja sisse kirjutada, teoks teen…sest see sama armas inglilokikestega tüdrukutirts nimega Hanna on loobunud magamisest. Nii lõunaunest kui ka ööunest. Tere tore onja.

Lasteaia jant

Hanna lasteaeda minekust kirjutasin siin.

…ja kuigi ma mitu korda olen siia tahtnud muljetama tulla,et kuidas siis väiksel Hannal lasteaias läheb,pole ma õiget emotsiooni leidnud, et kuidas see kõik nüüd kirja panna.

Igatahes tänaseks on mu emotsioonid rohkem kui laes….ja üldse mitte positiivsed emotsioonid. Ma tunnen ahastust, väsimust, masendust + liitke kõik sarnase mõttega emotsioonid siia hulka ja saategi minu segaste tunnete kompoti.

Hanna on kuuldavasti tubli lasteaialaps….õpetajad ikka kiitsid, et ta kohe sobib lasteaialapseks. Lasteaeda jõudes teeb alati mulle musi ja kalli ning jookseb siis kiirelt rühma mängima. Järgi minnes ei taha kunagi koju tulla,vaid eelistab veel natuke seal mängida. Tuleb mul kodus aint lasteaeda mainida,kui Hanna tormab rõõmustades jope järgi,ise korrutades asteeaa, asteaa (lasteaed)…jah ja sõnavara on ka tal tohutult arenenud (pead ehk panti ei paneks,et tänu lasteaiale aga noh kasuks ikka tulnud). Ehk ilma pikema jututa kõik nagu täiesti oki-doki? Kus sa sellega….

Hanna on haige….jah praegu, üle eelmine nädal, üle üle eelmine nädal, eelmine kuu, üle eelmine kuu jne jne

Eelmise kuu lasteaia arvet vaadates, tuleb välja, et Hanna käis kohal 7päeva näiteks….ja kuna ta mul ju ongi plaanide järgi poolekohaga lasteaednik, siis see päevade arv ei vapustaks mind nii palju aga kui hakkan mõtlema, et suurema osa ülejäänud päevadest oli ta haige,siis mu süda tahab lihtsalt murduda.

Lihtsalt kaua veel see jant kestab? Lapse haigus on kõige kurnavam asi üldse maailmas…..eelkõige lapsele ja samuti ka vanematele. Ja kuigi enamus ajast on Hannal külas kaks “sõpra” nimedega nohu ja köha, siis nende sekka on jõudnud ka näiteks põiepõletik + mitmepäevane megakõrge palavik+ suuremat sorti kõhulahtisus.

Ausalt tekib tunne, et tahaks oma lapse lasteaiast ära võtta aga noh siis koputab reaalsus mulle pähe ja ütleb, et see pole lahendus,kuna ükspäev peab ta sinna niivõi teisiti tagasi minema ja siis hakkab see jant ju kõik otsast peale.

Jumal tänatud, et ma tööl ei käi….kuigi see mõte, et see variant on minu jaoks hetkel ka täiesti välistatud, tekitab omakorda masendust.

…ja nii ma kassin siin koos oma haige lapsega. Tema viril,kuna ega ta ka just kõige õnnelikum oma haiguse üle pole, mina väsinud ja jõuetu.

Ehk kui Hanna tuleb lasteaiast koju,niiet ninast tatt maani ei voola, siis loen selle päeva kordaläinuks!

Lapsesuu

Eelmine nädal oli mul õepoeg külas ja kui see juhtub,siis mul on ikka kombeks ta naljakamad ütlused kirja panna. Just sirvisingi oma märkmikku ja leidsin need.

Ehk tähtsad vestlused minu ja Karli(4a) vahel.

*Mina: Karl räägi,mis sa jõuludeks sooviksid saada?
Karl: Teid tahan jõuludeks!
Mina suure õhinaga juba jõuan lausuda,kui armas, et ta meid Hannaga endale jõuludeks soovib…kuni  Karl oma lause lõpetab….
Karl: ….siis ma saan teie asjad endale.

Hiljem sama küsimust küsides, rõhutasin Karlile, et kas poleks tore mingi loom saada….näiteks ahv.
Karl: Ahve ei taha, nad ajavad kõik segamini ja viivad minema.
Mina: Mis nad sul segamini ajavad siis?
Karl: Mu pusled ju

*Karl(naerdes): Hanna teeb nii naljakaid nalju
Mina: Mis nalja ta tegi?
Karl: Ta jälle sööb

*Mina: Karl kui sa suureks vennaks saad, siis aitad emmet ja hoiad beebisi ka onja
Karl: jaa vahepeal hoian küll
Mina: ja mähkmeid aitad ka vahetada eks
Karl: eiii, mina ei ole emme ju

*Karl hakkab koju end sättima ja on natuke nukker
Karl: Ma tahaks onu Matut väga näha
Mina jälle etteruttavalt rõõmustades: Niiiiii armas! Tahaksid temaga juttu rääkida jah?
Karl: jah, ma tahaksin talt küsida,kas ta mulle mänguasju ostaks.